Valitsuse ajamasin

Viimased viisteist aastat on erinevad poliitilised jõud ja koalitsioonivalitsused ehitanud Eestis demokraatlikku ühiskonda, mille pilk on suunatud tulevikku ning mille poliitikaid iseloomustavad sellised märksõnad nagu avatus ja uuendusmeelsus. Olenemata erakonnast ja maailmavaatelisest kaldest on hinnatud vabadust ning püütud kõikidele kodanikele seda kõige elementaarset demokraatliku riigi püsimise garantiid tagada. Valdavalt on taasiseseisvunud Eesti valitsused olnud tublid ning saanud hästi hakkama

Täna valitseb Eestit üsna omapärane koalitsioon. Kui võib möönda, et kõikide poliitiliste erakondade lühiajaline eesmärk peabki olema võim (et seeläbi oma programmi ja valimislubadusi realiseerida), siis käesoleva valitsuse puhul on võimutaotlus ja võimu säilitamine ainus ühine huvi. Kolme erakonna – Keskerakonna, Rahvaliidu ja Reformierakonna – ideoloogiline taust ja arusaam ühiskonna toimimisest on erinev ekstreemsusteni. Seda väidet on meile viimase poole aasta jooksul tõendanud mitu näidet, mille sõnumiks on Valitsuse võimetus leppida kokku Eesti ees lähitulevikus seisnevate probleemide lahendustes. Lühidalt loetledes on nendeks vastupidised arusaamad sellest, kuidas peaks Eesti riik maksustama inimeste ettevõtlikkust ja töö tegemist, kas Eesti inimeste ja ettevõtjatele on kasulik euro võimalikult kiire käibelevõtt, kas Euroopa Põhiseadusliku Leppe ratifitseerimine aitab meil Eesti kohta maailmas kinnistada või lagundada, kas raudtee infrastruktuur peaks majandus- ja julgeolekupoliitilistel kaalutlustel kuuluma riigile või mitte, kas riigile kuuluvad ettevõtted peaksid saama nautida monopoliseisust ja sellest tulenevaid privileege, kas ja milliseid õigusi peaksid omama mittetraditsioonilised perekonnad, kas Eesti kaitsevõime tagab teotahteline ajateenistusel põhinev kaitsearmee või olukord, kus seda armeed sootuks pole. Küllap lisanduvad sellesse loetelusse lähiajal veel mitmed olulised teemad, mille käesolev tegevusetult vegeteeriv vahevalitsus järgmise Valitsuse kaela jätab.

Ootamatult on see valitsus võimu kinnistamise eesmärgi nimel paaris asjas siiski kokkuleppele jõunud ja nii leiamegi ennast poliitikas imelike sündmuste keerisest. Kui maailmas on demokraatiaid, mis ka peale 200 aastat pole iseendast väsinud ja püüdlevad senisest veelgi jõulisemalt selle poole, et riigil poleks võimalik oma kodanike suhtes käituda nende elusse sekkuvalt või nende suhtes ülekohtuselt, siis tänase koalitsiooniga on alguse saanud järsk tagasipööre enamuse valitsemiselt vähemuse diktaadi poole.

Korporatiivset ja oligarhilist valitsemist saab ohustada ainult demokraatia ja selle põhiline mehhanism – sõnavabadus. Demokraatlikku otsustusprotsessi iseloomustab isereguleerivus – ühiskond suudab piisava hulga iseseisvate ja sõltumatute infoallikate olemasolul koguda ja sünteesida informatsiooni, et vajalikul hetkel asendada vale valik õigega, valed valitsejad õigetega.

Iseenesest ei olegi täna küsimus „kas sõnavabadus on ühiskonna jaoks tarvilik?” Eesti aktuaalne. Vaevalt on Langi ja tema mõttekaaslaste ambitsioon seada kahtluse alla sõnavabaduse otsustav roll tõe välja selgitamisel, vaba mõttevahetuse tähtsus õigete lahendusteni jõudmisel. Seetõttu on avalikkuse ette pealtnäha oskuslikult kootud kangas, mis püüab meie ette tekitada kujutuspilti täna aset leidvatest sõnavabaduse väärkasutustest, mille kasvu võimendab anonüümsus ja mille ainsaks ravimiks on politsei ja kohus.

Olgem ausad – laimu ja vaenu õhutamisega võitlemine on sellise eelnõu abil tulutu tegevus. Kuivõrd igaüks seda mõistab, seetõttu saabki ainult arvata, et sõnavabaduse piiramine läbi täiendavate sanktsioonide või nendega hirmutamise teenib mingisugust muud, laiemat eesmärki. Sõnavabaduse piiramine, inimeste vara konfiskeerimine, süü presumptsiooni sisseseadmine – kõik need justiitsministri ettepanekud aitavad seadustamisel kindlustada oligarhia võimu.

Ajakirjanduse enda positsioon on siin raske. Nii elektroonilist kui ka trükimeediat on vahest kõige enam süüdistatud sõnavabaduse väärkasutamises. Seetõttu näen täna meedia puhul selgelt ohtu, et mitmed ajakirjanikud võivad poliitilise surve all nende ideedega kaasa minna, et ennast vastutustundelistena näidata. Julgen aga väita, et ei elektroonilise ega trükimeedia vastutus ei seisne sõnavabaduse ennetavas piiramises, vaid vastutusega selle väärkasutusega kaasnevate järelmite eest. Ajakirjanduse iseeneslik tsensuur ei ole kellegi huvides.

Sõnavabaduse piiramise eelnõuga toimuv maadlemine ei ole võitlus delfi foorumites kirjutatava üle. Selle eelnõu tegelik eesmärk on kaitsta riiki, mida valitseb nomenklatuurne klikk. Olgu öeldud, et ma olen kaugel ülisuurt konspiratsiooni pelgavast arvamisest, nagu oleks Langil ja partneritel ülikaval plaan iseenda ja omade sõprade võimu pikaajaliseks kindlustamiseks. See tegevus on lihtsalt mõtteviisi tulemus, mille juured on minevikus. Käesolev koalitsioon püüab meid haakida ajamasina taha, mis viib meid tuleviku asemel mitu aastakümmet tagasi. Demokraatia või korporatiivne oligarhia – see on 2007. aasta valimiste põhivalik.