Palun mitte ühtegi pulbitsevat ideed

Müürileht on avaldanud oma variparlamendi 101 ideed Eesti elu edendamiseks. Detsembri lõpus pöördus üks Müürilehe toimetaja ka minu poole ja küsis ühte pulbitsevat ideed koos paarilauselise selgitusega. Protesteerisin sellise ülesandepüstituse mõistlikkuse vastu (mitte mingil juhul alahinnates nende ideid, kes sellist tegevust mõistlikuks pidasid – soovitan endiselt Müürilehe variparlamendi mõtetega tutvuda, seal on palju mitmekesist ja huvitavat ning annab ülevaate sellest, mis inimestele korda läheb).

Kuid minu protest jäi tormise mere peale karjumiseks. Kuivõrd minu ametialase karjääri jooksul kolmandat korda ei saanud ma oma e-kirjale (mis ei olnud ju unsolicited, vaid oli omakorda vastus Müürilehe palvele kaasa mõelda) vastust, siis avaldan oma murekirja uuesti. Iseäranis, kuivõrd pulbitsevate ideede olemasolu järgi tavatsevad paljud erakondi võrrelda ja mõõta.

 

“Tere,

teie ambitsioon on rõõmustav ent paraku hukule määratud. Demokraatias ei saa valimised publitseda ideedest, sest valdava osa ühiskonna liikmete vahetud ja akuutsed huvid on sellised, mis tingivad erakondade poolt konkreetsete kesklassile suunatud tulusiirete pakkumist. Vastutustundlikult pakutud tulusiirdeid vastutustundetutest eristab realistlike katteallikate olemasolu. Eestimaale sündivate uute laste pikaajalist heaolu mõjutavad poliitikavalikud ei ole (jumal tänatud, et mitte) valimisarutelude objektiks. Valimistel me lihtsalt laias laastus vaatame, who is fit to govern ja püüame eristada põhivoolu (tsentri ümber koondunud jõud) marginaalidest – katsudes viimaseid võimust eemal hoida.

Võiks väita, et tänapäeva demokraatias pole ideedest pulbitsemine ka seadusandja töö. Bürokraatia- ja halduskeskse demokraatia kontekstis sünnivad ideed poliitikakujundamise selles faasis, mis eelneb seadusandjani jõudmisele. Kahjuks on aga tihti struktuurifondide hädavajalik ent vaba mõtlemist summutav mõju suure osa ministeeriumite poliitilised algatused surunud betooniprojektide raamidesse.

Põhiline probleem Eesti poliitikas on valimistevaheline aeg. Ministeeriumites toimuv poliitikakujundamine, mis valdavalt on koondunud erinevate poliitikavaldkondade majandamise ümber. On ka erandeid – praegusest valitsusest tooksin esile palju vastukaja leidnud töövõimereformi, kus tõele au andes oli samuti ressursil ehk töövõimepensionäride kulu juhtimisel oma roll, ent reformiga kaasnes ka sügav ideoloogiline poliitikamuutus. (full disclosure – olin nõustavas rollis selle reformi juures ja pole seetõttu erapooletu).

On selge, et paljudes valdkondades on arenguks vaja seniseset palju rohkem raha. Fookusvaldkond peaks olema inimkapital. Kuigi alati võib rääkida juba olemasolevate kulutuste suktruuris mingite muudatuste tegemisest  (üks erakond võib teha ettepaneku tõsta kaitsekulutuste arvelt pensioni jne), siis valdavalt saavad sellised muudatused olla marginaalsed. On selge, et lisaraha saab tulla ainult tarbijatelt/maksumaksjatelt ja mitte olemasolevate kulutuste struktuuri muutes  (vaevalt, et meil on valmidus loobuda põhimõtteliselt mõnes kulukast avalikust teenusest nagu näiteks vanemahüvitis, lastetoetus vms). Samavõrd selge on ka see, et lisaraha tarbijatelt küsimise eelduseks on mingi süsteemne muudatus, mis võimaldab üldse lisaraha küsida, vastuvõtta ja mõistlikult absorbeerida, et tekiks suutlikkus uut raha investeerida nii, et sellel on positiivsust võimendav toime.

Kuhu lisaraha vaja on?
a) lasteaiad
b) üldharidus (õpetajate palgad paremate inimeste kooli saamiseks, innovaatilised metoodikad, täiendõpe)
c) ravi (meditsiinitöötajate palgad ennekõike)
d) teadus (nii baasrahastus kui rakendusuuringud)

Mina ei oleks tänastel tingimustel raha lisama mitte ühessegi neist, v.a teadus, mille osas mu enda teadmised on liiga puudulikud. Siin ma usuks lihtsalt loogikat, et rohkem raha->rohkem teadlasi ja teadusrühmi->rohkem teadust, uuringut, rakendusi->innovaatilisem ja uuendusmeelsem ühiskond, jõukam majandus.
Muidugi on siin ka eeldused – pidev, kriitiline evalvatsioon, teadusasutuste avatus, rahvusvahelistumine, koostöö omavahel ja erasektoriga siin ja mujal maailmas, nutikas spetsialiseerumine jõukohastele suundadele, intensiivsem teaduskommunikatsioon (valmidus pidevalt tutvustada nii lahendusi kui ka kerkinud probleeme, ka teadusfilosoofilisi/-eetilisi. Aga ma olen liigavõrd suur võhik, et kuidagigi hinnata nende küsimuste hetkeseisu teadus- ja arendustegevuses. Usaldan siin lihtsalt nt Maimetsa, kes ütleb, et raha on vähe 🙂

Aga a-c osas olen kindlameelsem, et ilma süstemaatiliste muudatusteta ei ole mõtet lisaraha neisse anda.
a) osas ei ole me piisavalt nõudlikud laste koolieelse õppe ja arengu jaoks standardite kehtestamiseks (kõike tuleb vaadata koos. Muidugi ei ole mõtet ka kehtestada nõudlikke standardeid, kui pole õpetajaid ega palgaraha või lasteaedugi).
b) osas on täna koolide pidajaiks haridusest sisuliselt mittehuvitatud majandajad (omavalitsused), kelle jaoks küsimus kooli omamisest ja pidamisest pole mitte küsimus haridusest, vaid töökohtadest vallas, lapsevanemate kinnihoidmisest väljasurevas maanurgas jms. Ka lapsevanem on tagurlikud, keda huvitab rohkem isiklik mugavus hariduse kvaliteedi asemel. Õpetajatel pole aega ja seetõttu ka huvi arenenda, omandada uusi metoodikaid (siin võiksite rääkida pikalt nt Teach America jm kogemusega Artur Taeverega, kes ka Eestis püüab uuemaid probleemilahenduse ja õppimismetoodikaid juurutada); aega pole laste jaoks, individuaalne lähenemine puudub, lapsevanemad ei osale koolipidamises sisuliselt, tuutoring ja toetamine puudub; väljakukkuvus endiselt liiga suur; kutseharidusest ma ei räägi üldse midagi (siin võiksite rääkida nt pikaajalise Kaubanduskoja kutsenõuniku Tiia Randmaga, kes täna Riigikantseleis).
c) ravi ja tervishoid on Eestis viimane täielikult nõukogudelikus poliitikakeskkonnas asuv (majandus)valdkond. See on täiesti läbipaistmatu (kuidas kujuneb hind, kes ja kus teenust osutab, milline on kvaliteet, milline on patsientide rahulolu), osapoolte õigused (patsiendil ravi kui ka raviasutuse valikul, ravivigade korral hüvitise saamisel jpm; arstide õigused enda kaitsel ravivigade osutamisel, kindlustusküsimused), uute teenusepakkujate turule lisandumine on võimatu, sest 95% ravimahust antakse Haigekassa lepingutega konkreetsete ravijuhtude osas ja nende juhtude jagamist konkursiks nimetada oleks karjuv ebaõiglus, pigem on see ringkäendus riigihaiglate jätkusuutlikkuse tagamiseks, sest paljudesse asutustesse inimesed vabatahtlikult ravile ei läheks; järgnevatel aastatel läheb tervishoidu tohutult euroraha, aga kõik läheb betooni – nn maakondlikud tervisekeskused. Sellest protsessist, kuidas otsustati tervishoiuvaldkonnas järgmiseks struktuurivahendite perioodiks sisuküsimuste asemel tegeleda taas ja endiselt betooniküsimustega (nagu ka hariduses nii ka tervishoius on Eesti poliitika “majandamise” keskne), võite rääkida näiteks [kustutasin nime].

Mida teha oleks vaja? Patsiendi vaba liikumine seadustada, patsient valib ise raviasutuse ja haigekassa kompenseerib pärast ootejärjekorra lõppu ravi oma hinnakirja alusel; mis inimesed lisaks maksavad, jääb omavastutuseks. See soodustaks erakliinikute elu ja hoiaks tipparstid Eestis. EL riikide vahel on juba patsiendi vaba liikumine seadustatud – piltlikult öeldes võib eesti kliiniku pidaja kolida oma kliiniku Soome ja sellisel juhul peab Eesti haigekassa kompenseerima Eesti hinnakirja alusel Eesti patsiendi ravi seal; aga Eesti siseselt mitte.

Teine asi on digijärjekord – täna blufivad riigihaiglad pidevalt oma järjekordade pikkustega ja küsivad igal aastal Haigekassalt ravi jaoks raha juurde. Aga kuna keegi oma järjekordi avalikult ei näita, siis pole võimalik reaalselt seisu ka verifitseerida. Digijärjekorra sisseviimine (ammune prioriteet ent siiani tegemata riigihaiglate vastuseisu tõttu eelnimetatud põhjustel), e-tervise reaalne rakendamine kogu tervishoiu- ja ravivaldkonna üleselt on kategooriline eeldus lisaeurode andmiseks. Hinnakujunemise osas suurem läbipaistvus – esiteks aitaks hindu kontrolli alla saada suurem konkurents ja patsiendi vaba liikumine ent ka hindade avalikustamine – näiteks võiks iga patsient pärast raviteenuse saamist saada kaasa arve (mille küll maksab riikliku hinnakirja ulatuses Haigekassa). Neid hädavajalikke muudatusi on palju muid.

Nendele valdkondadele lisaks on veel palju asju, mille osas võiks olla uuendusmeelsem. Soovitan võimalusel tutvuda näiteks Info- ja telekommunikatsiooniettevõtete Liidu programmiga, mida nad on valimiste eel käinud erakondade tutvustamas. Seal on mitmeid selliseid praktilisi ideid, mis teeks lisaraha andmise ka eelnimetatud valdkondadele südametunnistuse mõttes kergemaks.

 

tervitades,

 

Andreas.”

 

Lisan veel nii palju. Paljud teemad saavad südamelähedaseks läbi töö ja isikliku kogemuse. Lasteaiad oma laste pärast, tervishoid nii isikliku kui tööalase kogemuse tõttu (olen aastate jooksul nõustanud suurt hulka Eesti eratervishoiuasutustest ja kliinikutest), haridus nii isikliku kogemuse kui ka innovaatoritest sõprade mõjutuste tõttu jne.

 

Kanaliseerin Weberi vaimu – poliitika on nagy jõuline ent aeglane puurimine, kui puit on karm ja avaldab vastupanu. Enamus lahendusi ei seisa kinni pulbitsevate ideede taga.