Loobuda utoopiast – presidendi kõnest 24/2/15

Rääkisin Kuku raadiole presidendi vabariigi aastapäeva kõnest ja kuna ma ei saanud selle kokkuvõtmisega hakkama nii hästi kui oleks soovinud, panen oma mõttelised märkmed  kirja. Need mõtted ei ole minu mõtted, vaid presidendi sõnad minu mõtetes.

Kas me seisame ka täna teelahkmel? Kas me kahtleme eneses, oma liitlastes, oma tahtekindluses ja valitud tee õigsuses? Kas meil on tegelikult õigus? Kas peab üldse olema õigus?

Kui need on küsimused, millele me viimasel ajal mõtleme, siis oli presidendi 24/2 kõne hea.

 

Minust ei saanud korporanti, aga küllap jaurasin ka mina Fraternitas Estica rebasena Karl Ristikivi luuletuse sõnadega laulu Arkaadia Teel. Ristikivilt röövis võimaluse Arkaadiast, niiviisi seda vastupidi just igaveseks unistuseks põlistades, nõukogude okupatsioon. Presidenti lugedes ja kuulates peaksime enda tänase seisu pidevast utoopiatega kõrvutamisest loobuma – justkui teades, et Vergiliuse ihaldusväärne Arkaadia polnud tegelikult Eedeni aed, vaid kohati lausa viljatu kõnnumaa.

Utoopiast loobumine ei ole tulevikust loobumine. Just käesoleva iseseisvuspüha kõnes, üldvalimiste eel, vaatavad Eesti inimesed tulevikku, ootuses ja lootuses. Presidendi arvates ja iseäranis meist veidi lõuna poole, Euroopa geograafilises südames asetleidva sõja tõttu peame hinnata seda suhtelist edu, mis meie ettevõtmisi rahvana on teistkordsel oma riigi sõjakindlaks ehitamise katsel on saatnud.

Utoopiast loobumine ei ole samas sihtidest loobumine, see on lihtsalt edevatest ja utoopilistest eeskujudest loobumine. Kuna meil on tugev põhiseadus ja selle hoolika ja “lähedalt” lugemise traditsioon, piisab meile selles kokkulepitud alusväärtustest, et pidevalt oma riiki ise taasuuendada. Nende põhivabaduste ja -väärtuste süvitsi lugemisest piisab inspiratsiooniks, et loobuda viimastestki dogmadest, mis takistavad riigi kaasajastamist, loobumata väärtustest. On ilmselt maitse asi, kas siin peeti silmas halduskorraldust, riigipidamist laiemalt või hoopis konkreetsemaid ent viimasel aastal inimesi rõõmu- ja vihapisarateni liigutanud teemasid. Suurema kahtluseta võib väita, et ühtemoodi teada on presidendi seisukoht kõigis neist. Sisepoliitikas pöördus VP ka varasemateski aastapäevakõnedes esinenud motiivini riiklikust vastutusest hariduse ees – et mitte üks laps ei vääri kehvemat haridust sellepärast, ta on sündinud väljaspool maakonnakeskuste parimate koolide teeninduspiirkondi. Kuivõrd nii kõnelejale kui kuulajaile on selge, et haldusreformi ja sellega kaasnevaid tugevaim omavalitsusi meie silmad ei näe, siis radikaalsema lahendusena näeb president hariduse riigistamist – et oleks, kellelt standardeid ja vastutust küsida.

Möödunud aasta märksõnu on nii sise- kui välisriiklikult propaganda. Tõe heitlus mittetõelisusega kandis presidendi kõne algusest lõpuni. Ja kuigi lihtsustatult oli igale kuulajale selge, et president eelistas tegelikkust mittetegelikkusele ja kutsus meid valvsusele valede ja nende levitajate suhtes, siis osa poleemikast võis kaduma minna.

Peter Pomerantsev kirjeldab oma möödunud aastal ilmunud raamatus “Nothing is true and everything is possible” Kremli ööbiku Surkovi (olen tema doktriinidel põgusalt pronksöö eel ja järel isegi peatunud http://andreaskaju.com/?p=25 ja http://andreaskaju.com/?p=28 ) hirmutavalt intelligentset ja vägagi strateegilist käsitlust sellest, kuidas lääne postmodernistliku tõe suhtelisust ärakasutades teha Vene desinformatsiooni või lausvaletamist söödavamaks. Lühidalt ja ääääääärmiselt lihtsustatult on iva selles, et meie Nietzsche-Derrida-Foucault genees tõe muutumisest suhteliseks, ennekõike keele ja kultuuri kontekstis on relv nende kätes, kes tahavad meie tõdede sekka istuda valesid. VP ütles sisuliselt, et tõdede mitmus ei tähenda, et valed on tõed, kuid see ongi vene propaganda eesmärk  – ta ei kalkuleeri, et me usume Venemaad, vaid et me selles tõdede ja valede virrvarris usuksime, et “Venemaa valetab, Ameerika valetab, keda huvitab”. Sest selline strateegiline segadus annab võimaluse chamberlainide esiletõusuks, annab pinnast rahuargumentidele olukorras, kus rahujutt valekilbiga end varjavale osapoolele on vaid lisaaeg relvastumiseks, okupeerimiseks ja annekteerimiseks.

 

Chamberlainidest – paljud pistrikud on seda mõistnud nii, et silmas on peetud Minski rahulepete taga seisvaid Lääne-Euroopa riigipäid, nii küsiti seda minu käest ka hommikul Kuku stuudios. Ma ei ole sugugi nõus ega ka arva, et neid oleks silmas peetudki. Kes meist siis rahu ei taha ja ega VP pole selles küsimuses erinevalt möödunud nädala ekspressis väidetust (nagu oleks VP just seda Wehrkunde äärealadel nõudnud) ju tegelikult väga kategooriline pistrik olnud – minu teada pole ta väitnud, et lahendus seisneks Kiievi relvastamises (konkreetsemalt raskerelvastamises) – ta on väitnud vastupidist, et see pole lahendus ent küsinud siis nõudlikult, mis on? Iga mõtlev inimene siin ja seal pool Atlandit teab, et tänastel tingimustel Kiievi raskerelvastamine vaid suurendaks mõlemapoolset ohvrite arvu, muutmata lõpptulemust. Chamberlaine aga jagub küll, aga need pole täna Pariisis ega Berliinis, vaid pigem Budapestis, Prahas, Roomas ja Ateenas. Aga võibolla ma eksin. Chamberlainidele vastuseis ei tähenda Kiievi relvastamist, vaid Venemaa agressiivsuse jätkamisel Lääne majanduslike ja poliitiliste sanktsioonide eskaleerimist. Majanduslike sanktsioonide või eskaleerimisstrateegia puhul muidugi tuleb endale aru anda, et seda ei tõsiseltvõetavuse ja efekti saavutamise seisukohalt deeskaleerida ilma sisuliste vastusammudeta. Lääne (meie) peavalu seisnebki selles, et olukorras, kus me arvame, et venelased ei muuda oma agressiivset hoiakut ega korrigeeri oma poliitikat, mõjub viimane heidutusena meie enda vastu – et me hoiduks omapoolsete meetme eskaleerimisest ja niiviisi, annaks järele, otsides pingelõdvendust enne ja lootes vastusamme pärast. Chamberlainid toovad rahusõnumeid, aga mitte rahu.

 

Oma eelviimast aastpäeva kõne pidav president on osutunud ideoloogiliseks presidendiks – veendunud sotsiaalliberaaliks. Kodanike usaldamine, individuaalsete põhivabaduste austamine on tema vaadete vundament ja otseloomulikult on sellele vastukarva viimase aasta jooksul jõuetust tekitanud seadusmuudatused, mis meie vahva ent piiratud ulatusega riigile asetavad vastutusi normide eest, mille täitmise nõudmine neilt vähendab, mitte ei kasvata riigi suutlikkust.

President tänas ajakirjandust, kes programmide refereerimise asemel on selles valimistsüklis toetunud Eesti Väitlusseltsi, Praxise ja teiste abiliste analüüsisuutlikkusele, et eraldada terasid sõkaldest. Minu maitsele see kiitus ei vastanud, iseäranis sellesama tõe ja ebatõe heitluse kontekstis on ka Eesti ajakirjanduse suundumus teemasid “tasakaalustatult kajastada” täielikult välistanud poolevõttu. Ja ma ei pea silmas valimispäeva eel erakondliku eelistuse teatamist, vaid jooksvate teemade osas poolevõttu – tõendipõhiste lahenduste kasuks ja tõenditeta lahenduste kahjuks.