Miks Mina toetan Marina Kaljuranda

 

Ma olen Eesti poliitikas moel või teisel kaasa löönud tänaseks 20 aastat. Viimased 7 aastat väljaku kõrval rohkem kaasaelajana küll. Ilmavaatelt – raske öelda, kui juhuslikult see on kujunenud – Proudhoni anarhismist liberalismini ja libertaarluseni, puuringide lisandudes põhiseadusliku vabariikluse mõõdukamas suunas.

Ilmavaatest on elu praktilisustega heideldes kohati raske kinni hoida. Facebookis on see veel võimalik, saab segamatult sajatada ideoloogilisi truisme ja osaleda retoorilistes kirekismades, mille järel on osalistel klump kurgus ja nahk täpiline ning und ei tule. Ilmavaatest ja ideoloogiast on vähe abi ka tänapäeva avalikus poliitikas, kus probleemilahendamine sõltub ennekõike pealehakkamisest, katse- ja eksitusmeetodi julgest kasutamisest, initsiatiivist ja empaatiast. Selleks, et leida vanemliku hoolitsuseta laps üles Kopli liinidelt, pesta ta puhtaks, leida talle lasteaed ja keegi, kes on nõus selle eest tasuma ning siis valvata, et see kõik iga päev toimuks, pole vaja olla parem- või vasakpoolne.

Aga see pole nii ainult sotsiaalkaitse küsimustes. Viimane käib ennekõike poliitikakujundamises ametnike kohta.

Milline on hea liider?

Poliitikas on kõige hinnalisem oskus inimeste juhtimine. Ma ei ole siin teab mis eeskuju, aga nii väikeettevõtlusest, kuid ennekõike oma silost poliitikat vaadates on mõned asjad ilmseks saanud.

On mõned inimesed, kelle kohta öelda poliitilise juhtimise käsitlustes, et nad on transformatiivsed. Et nad suudavad endaga kaasa tuua laia muutust. Demokraatlikus ja parlamentaarses vabariigis, kus igapäevane poliitiline täitevvõim on valitsuses ja sellele annab legitiimsust rahvaesindajaist koosnev Riigikogu (kuigi siin on viimastel aastatel palju probleeme, mis on viinud uute osalusvõimaluste otsinguteni ka Eestis), peab president olema iseäranis eriline – et vaatamata piiratud volitustele suuta olla liider küsimustes, kus seda temalt oodatakse. Kuidas on see üldse võimalik?

Lao-tse ütleb, et liider on parim, kui inimesed vaevalt teavad, et ta on olemas ja on mitte nii hea, kui inimesed teenivad ja kiidavad teda. Aga tal on õigus, nagu ütleb Archie Brown oma raamatus The Myth of The Strong Leader, kui ta tegelikult ju viitab, et presidendid, kelle juhtimine seisneb võimes tuua inimesed kokku, et need töötaksid kerkinud probleemidele välja lahendused, teostavad peenemat ja produktiivsemat juhtimist kui Mel Gibsoni Bravehearti järgnege-mulle-tüüpi dramaatiline juhtimine, mida me ahmime sisse ennekõike popkultuurist.

Tänapäeva poliitikas on suur edu saatnud liidreid, kelle juhtimine põhineb koostööl. Vähesed Eesti konservatiivid teavad, et Reagani läbimurdeline poliitika Nõukogude Liidu suunal põhines väga tihedal koostööl Riigidepartemanguga (Välisministeerium), kus selle poliitika tegelikuks arhitektiks ja juhiks oli George Schultz.

Koostööl põhinev juhtimine

Reagan ei olnud USA Nõukogude poliitika arhitekt. Aga ta lasi Schulzil selle väljatöötada, usaldas teda, võttis poliitika omaks ja seisis selle eest kogu maailmas - kindlalt ja järjepidevalt
Reagan ei olnud USA Nõukogude poliitika arhitekt. Aga ta lasi Schulzil selle väljatöötada, usaldas teda, võttis poliitika omaks ja seisis selle eest kogu maailmas – kindlalt ja järjepidevalt (foto: wikimedia)

 

Tänagi räägime me rahvusvahelistes suhetes taas vajadusest elustada Marshalli plaan – paar päeva tagasi kirjutas sellest Financial Timesis Maailmapanga Bob Zoellick, aastaid räägime sellest Süüria osas. Ka selle president Harry Trumani poliitilise triumfi arhitekt oli välisminister Marshall, ent poliitika sündi ja elluviimist kirjutatakse ajaloos just Trumani pärandisse, sest tema koostööl põhinev juhtimismudel võimaldas sellistel ideedel elujõudu koguda.

Ilveski on ilmutanud sellist võimet episoodiliselt. Mitte kunagi küll välispoliitikas, kus tema ja Välisministeeriumite vastasseisud on legendaarsemadki vast kui tegelikkus (mitte valesti mõista – Ilvese panus Eesti julgeolekusse on olnud üüratult suur, aga see on tulnud vaatamata vähesele koostööle, mitte tänu sellele…). Kuid kindlasti on Ilvese juhtimisoskuse paremad küljed ilmutanud end Eesti IKT ekspordi ja mainearenduse edendamisel, kus ta on heameelega võtnud kõik head ideed, mis erinevatest ministeeriumitest, riigiasutustest ja eraettevõtetest eelnevatega tehtud koostöös on sündinud, ja jooksnud nendega maailmale mitu tiiru peale. Aga kahtlemata on paljudes muudes probleemvaldkondades ametist lahkuval presidendil just juhtimisalaseid vajakajäämisi olnud.

Lühidalt – ma usun poliitikas liidritesse, kes lasevad enda ümber esile tõusta parimal, mis meie rahval on pakkuda ning võimaldavad tekkida sedatüüpi positiivsel koostööl, milleta probleemilahendus on tänapäeva poliitikas lihtsalt võimatu. Isegi Jürgen Ligi, keda tuuakse näitena konfrontatiivsest poliitikust, on nende ametnike sõnul, kes tema juhtimise all on eriministeeriumites olnud, näide vastupidisest – kuulavast, ekspertidele toetuvast ja oma ministeeriumite seesmisele koostööle toetuvast poliitikust. Ainus positiivne näide vastupidise stiiliga poliitikutest, kelle puhul on selge, et nad – ütleme, konflikte ei pelga – ent samas on suutelised läbiviima organisatoorseid ja süsteemseid muudatusi – on Eestis vast olnud Jaak Aaviksoo. Aga sellise juhtimise hind on tõesti see, et päeva lõpuks võtadki sa kogu maailma enda õlgadele ja need peavad olema piisavalt laiad, et see raskus üksi ära kanda.

Liider julgeb vastutada ka teiste eest

Käesoleva kampaania alguspäevil, eriti mõningais kolumnides või Facebooki jutulõimedes ka hiljem, heideti Kaljurannale ette, et miks ta sisepoliitilistes küsimustes liiga tihti muutub ettevaatlikuks, viitab kollektiivsele vastutusele, vahel lausa peaministrile ja põhimõtteliselt keeldub ettetõstetud palle valitsuse väljakupoolele maha löömast, isegi kui see oleks olnud justkui avaliku toetuse tõstmiseks kasulik. Viimase osas ma nüüd meenutaksin, et vastupidine on tõeks osutunud – avaliku toetuse pälvimiseks ei ole hädavajalik kogu maa selja taga ära põletada. Tunnistan, et ma isegi olin strateegiliselt selles osas kahevahel ja küsisin Kaljurannalt otse, miks ta on oma avalikes väljaütlemistes sisepoliitika küsimustes nii ettevaatlik ja – kollegiaalne.

Kaljurand vastas mulle umbes nii – kui me oleme valitsuses mingites asjades kokkuleppinud, siis nii on ja me vastutame koos. Kuidas ma saan olla valitsuses ja siis kandideerides mingile ametikohale  seda – iseenda otsuseid – valimatult kritiseerida? Mis juht ma oleksin?

Kes mind tunnevad, teavad, et ma olen suhteliselt sissevõetud USA poliitikaajaloost. Ma ei arva, et sealt on  meil nüüd üleliia õppida, ent selles on nii palju dramaatilisi pöördeid, sest see on eriline riik. Mitte jumalast väljavalitud ega parem kui teised, aga eriline – sest see on ainus võibolla Vatikani kõrval, mis ei ole rajatud rahvuse, vaid Idee kaitseks. Ja selle riigi ebatäiuslikkus ning probleemid tulenevad ka kõik sellest samast allikast.

Siinses kontekstis on aga hea meenutada ühte head lugu president Abraham Lincolni elust. Kui ta pidi oma sõjaministri Cameroni korruptsiooni tõttu ametist vabastama (sest too oli “aus korruptant” – once bought, he stayed bought) ja selleks hetkeks oli tekkinud olukord, kus viimasel ei olnud enam Kongressis pea ühtegi toetajat alles, siis selmet mees avalikult ja lõplikult risti lüüa, laiendas Lincoln tema küsimuses vastutuse ka endale ja kogu valitsusele – “mistahes vigu tehti, olin mina ja kogu kabinet selles vähemalt osaliselt süüdi.” Cameron oli talle elu lõpuni tänulik ja Lincolni ümber tundsid poliitikud, nii kõlbelised kui vähem kõlbelised neist, et sellises koostöövaimus on võimalik teha väga suuri asju. Ka päästa riik, kui vaja.

Me ei vaja eliidi presidenti, sel korral

Tony Blair, kes oli ka mitmes mõttes väljapaistev ja hea liider, rajas oma valitsemise järjepidevuse suhetele ettevõtjatega ja meediaomanikega. Selles pole midagi taunismiväärset kui sellega ei kaasneks tihti reaalne hoolimatus ja üleolev suhtumine oma rahvasse, lihtsatesse inimestesse, kes igapäevaselt annavad oma parima, et selles muutuste keerises ellu jääda. Tihti selliste muutuste keerises ja tuleviku ootuses, milleks neil pole sageli haridust ega ettevalmistust.

Me elame selles mõttes äärmiselt ohtlikul ajal, kus arvestataval osal elanikkonnast nii meil kui mujal arenenud riikides on oht jääda perspektiivita. Usuta, et n e n d e elu läheb paremaks. Väheneva töötuse või kiirenenud palgakasvu numbrid ajavad neid pigem hulluks. Mistõttu me vajame poliitilisi juhte, kelle jaoks on nende inimeste muredele ja tegelikele küsimustele hääle andmine võimetekohane ja loomulik. See hääl ei tohi olla käratsev ja vastanduv, nagu ta võistlevas parteipoliitikas kipub olema.

Sel nädalal suri vaid 54-aastaselt Leedu väljapaistvaid filosoofe, Leonidas Donskis. Mu Leedu sõbrad Mykolas ja Andrius jagasid selle puhul viiteid tema kirjutistele ja leidsin end lugemast tuttavaid mõtteid. “Dialoogi kunst on alati keeruline. Dialoog, kui seda õigesti mõista, on kunst teist kuulata ja kuulda, selle asemel et piirduda lihtsalt vaenulike vaatenurkade ja üksteist välistavate diskursuste vahetamisega. /…/ Platonilegi oli selge, et lihtsalt õpikutõed ja truismid ei vaja dialoogi. Ainult siis kui sa ei tea ette, kuhu sinu mõtte trajektoor sind viib, saad sa osaleda päris dialoogis.”

11367104326_359c6e3dbb
varalahkunud Leedu filosoof endine europarlamendi liige Leonidas Donskis

Ühendab ainult usaldus, see eeldab empaatiat

Empaatiavõimeta on selline dialoog täiesti võimatu. Täiesti võimatu on tänapäeval poliitiline juhtimine, kui sa ei ole võimeline end asetama selle inimese saabastesse, kellega sa räägid, et vähemalt korrakski kujutada ette maailma tema vaatenurgast, mõista seetõttu tema motivatsiooni ja mõtteid raamistavaid, tihti ka piiravaid põhimõttelisi kontseptsioone ja baasideid. Osadel inimestel tuleb aga kõik see loomulikult. Teised ei õpi seda kunagi. Teine pole esimesest halvem, aga poliitikasse on vaja esimesi. Eesti poliitikast on parteide kaupa läbi käinud inimesi, kellel see baasoskus on puudu.

Donskis on minu jaoks uus avastus ent Tartus filosoofiat õppides puutusin paari töö kirjutamise käigus kokku veel ühe Leedu päritolu Prantsuse filosoofiga – Emmanuel Levinas. Ma liialdan ainult veidi, kui ma ütlen, et ta on minu mõtlemist viimase kümnendi jooksul enim mõjutanud mõtleja. Et mitte pikalt targutada ja lihtsustades – Levinas’  esimene filosoofia on tõlgendav kirjeldus inimeste näost näkku kohtumisest, selle kordumisest ja tähtsuse kasvust. Tema filosoofia on käsitlus suhtest teise inimesega selle eel-kognitiivses faasis – mis suhe tekib inimeste vahel, kui üks teist kutsub ja nimetab ja nad vaatavad üksteise poole. Selline eel-kognitiivne kogemus on omane just inimestele – tajuvõimete ja emotsioonide ristkohas toimuv baaskontakt. Nüüd väga jõhkralt lihtsustades on selle filosoofia lähtekohaks hetk, kui poliitik kohtub näiteks Lüganuse rahvamajas esimest korda ühe sealse elanikuga ja nad vaatavad üksteisele otsa, nad kõnetavad üksteist ja algab dialoog.

Leedu-Prantsuse filosoof Emmanuel Levinas
Leedu-Prantsuse filosoof Emmanuel Levinas

 

Möödunud aastal pidin osade klientide palvel mõtlema selle peale, kuidas rändekriisi avalik käsitlus (või ausamalt, erutatud närvisüsteemidega indiviidide modereerimata ja vastastikuselt hüsteerilised avaldused) mõjutab seda, kuidas ja miks meil on põhimõttelisi probleeme immigrantide Ideega, miks on inimesed valms panema pagulaskeskusi põlema. Muidugi, mõned seletused on lihtsamad kui teised – näiteks inimestel puudub põhimõtteline valmisolek uskuda, et me riigina saaksime pagulastega hakkama. Aga foonil on sügavamad probleemid – hirm kultuuriliste muutuste ees, hirm identiteedi kaotuse pärast, hirm kaotada kontroll oma poliitilise süsteemi üle. Kindlasti on need teemad taustal ka venekeelt kõnelevate elanikega suhestumise küsimustes. Maailma väärtusuuringuid vaadates on ilmne, et Eestis on baasprobleemiks ka  raskused usaldussuhete kujunemisel – usaldus naabrite suhtes, usaldus institutsioonide suhtes (kuigi siin on olnud teatud edasiminek); Eestlastel on kõrge võimudistants ja kuulekus riigile ja kirikule madal. Kriiside ajal on sellised hoiakud problemaatilised. Ka rändekriisiga või immigrantidega tulevad paremini toime riigid, kus kodanike omavahelised ja kodanike ja riigi vahelised usaldussuhted on tugevamad, kindlamad.

Me vajame liidreid, kes suudavad selliseid usaldussuhteid luua. Hirm kaob ja usaldus sünnib ainult läbi kontakti teistega. Haridusest ja teavitamisest siin ei piisa. Avatud suhtlemise ja dialoogi kultuurikiht areneb ainult siis, kui inimesed, sealhulgas poliitilised liidrid kohtuvad inimestega. Kontaktihüpotees on meile tuttav nii sotsioloogiast, psühholoogiast kui kriminoloogiast. Miks on Kaljuranna puhul olnud tähtis rääkida suhtlemisest inimestega, nende kuulamisest ja kuulmisest rohkem kui pea miski muu? Sest ainult nii vähenevad ka meie enda eelarvamused üksteise suhtes, taandub viimastel aastatel eelhoiakute ja eriarvamuste pinnalt lahvatanud konflikt ja tekib pinnas ühisosa leidmiseks. Nii omavahel kui ka võõrastega.

Me  oleme Kaljurannaga suhteliselt erinevad inimesed ja elame kaunis erinevaid elusid. Minul on juuri vähe, kui tema on vägagi tugevalt Eesti pinnasesse kinnitunud. Ometi suudab Kaljurand edasi anda siia kuulumise tunnet ka inimestele, kes selle on unustanud. Kui soovite, siis minu jaoks on ta sillapea Kalamaja post-modernistliku hipster wannabe ja ennekõike Eestisse uskuva, kuid tulevikku kartva eestlase vahel. Me peame hakkama ajama ühist asja.

Ma ei näe täna enam muud võimalust.

Sellepärast olen mina Kaljurannaga.