Avastamas Ameerikat, 3. päev

Vahepeale valimistest.
7. novembril toimuvad USAs üldvalimised, nö mid-term elections. 36 osariigis valitakse uued kubernerid, ümber valitakse 33 senatiposti ja kõik 435 Esindajatekoja posti. Mid-term tähendab antud juhul seda, et valimised viiakse läbi Bushi teise ametiaja keskel, mistõttu annavad nad kindlasti selge suuna ja näidu eelseisvaks presidendi valimiste kampaaniaks.

Seekord on need valimised aga erilised. Erilised seepärast, et USAs ühiskond on vihane ning nõuab muutust. Kui need valimised seda ei peaks andma ning jõududevahekord jääks Senatis ja Kongressis senisteks, kuid veelgi tähtsamana, et valimiste läbiviimine ei tooks endaga kaasa põhimõttelist nihet paaris võtmepoliitikas, siis kasvab poliitikas pettunute arv ka siinmail eksponentsiaalselt.

Resümeeriv arusaam eelseisvate valimiste võtmeküsimustest võiks olla kahetine – esiteks, valimised on lõplik referendum USA Iraagi poliitikale ja teiseks, see on Bushi isikureferendum. Järgmiste, kuid tähtsuselt juba oluliselt ebaolulisemate teemade seas on korruptsioon esinduskogudes, tervishoiuküsimused ja muud, juba kohalikud teemad.

Välispoliitika on USAs valimiste keskpunkti tõusnud ka varem – nii on valimisi mõjutanud peale II maailmasõda nii Korea sõda, eriti fundamentaalselt Vietnami sõda ja viimase kahekümne aasta jooksul kaks Iraagi sõda. Iraagi sõja puhul on oluline meil Euroopas aru saada sellest, et debati keskmes ei ole mitte küsimus, kas Saddamile lõplikult vastu astumine oli taktikaliselt ja strateegiliselt õige küsimus (meil on pisikese rahvana raske aru saada sellest moraalsest imperatiivist, mis maailma suurima poliitilis-sõjalise jõu välispoliitilisi otsuseid tahes tahtmata raamistab. Olen viimastel aastatel aina enam ja enam pettunud kontinentaal-Euroopa küünilistes ajakirjanduslikes käsitlustes, mis tänaseks juba täielikult välistavad lääne-judaistliku poliitilise ruumi kehtivast paradigmast idealismi ja püüavad üsna naiivselt sõnastada konspiratiivseid ja lausa irratsionaalseid motiive, justkui lähtuks USA miljardite ja triljonite dollarite, lisaks tuhandete inimelude kaotamise puhul eesmärkidest, mis on seotud bensiini hinna või ühe või teise valitsusega seotud äriettevõtte huvidest lähis-idas. Inimesed, tulge mõistusele. Nii ei vastandugi täna peavoolu demokraadid mitte Iraagi sõjale, vaid juba sõjas olles tehtud taktikalistele valikutele, meetmetele ning asjaolule, et Bushi meeskonna Iraagi poliitika viib neid seatud eesmärkidest kaugemale, mitte lähemale.

Nagu öeldud on teiseks peamiseks küsimuseks valimisdebatis saanud Bushi enda isik. Bushi peamiseks karakteristikuks, mida vabariiklaste meeskond oli siiani edukalt avalikus debatis suutnud sedastada, on juhtimisvõimekus. Me kõik mäletame, kuidas Bush tõusis kindlakäelise juhina, et oma rahvast hirmust ja hädaorust peale 9/11 välja juhtida. Otsustavus Talebanile tugeva löögi andmisel ning Iraagi invasioon tõendasid ameeriklastele tema võimet olla rasketel hetkedel tugevaks liidriks, otsustajaks – Bushis tõusid asjaolude sunnil ja tekkinud tingimustes esile kvaliteedid, mis on keskmisele valijale juhi ja presidendi puhul äärmiselt atraktiivsed ja positiivselt apelleerivad. Lähenevad valimised on selle imago referendum. Euroopa ajakirjandus on siin jällegi meile Ameerikas toimuvat sedastanud läbi kõverpeegli. Kuigi meile on väidetud vastupidist, siis viimaste kuude jooksul on Bushil õnnestunud oma reitingut 5-6 punkti võrra tõsta ja kui see trend ei peaks jätkuma, aga Bushi reiting püsib järgmise kahe nädala jooksul täna saavutatud tasemel, ei pruugi vabariiklastel siiski kõige halvemini minna.

Mis oleks halb? Täna tundub siinmail olevat üsna selge, et vabariiklased need valimised kaotavad ning tõenäosus, et demokraadid võtavad üle pika aja enamuse enda kätte jälle nii Senati kui Kongressis, on üsna suur. Avalik ootus muutuse toimumiseks on siin lihtsalt niivõrd tugev. Seda möönavad ka vabariiklased, kellega on mul juba olnud võimalik kohtuda. Pigem on küsimus selles, kui suureks oodatav kaotus osutub. Nii võib mõõduka kaotuse korral Senatisse tekkida demokraatide enamus 51-49 (Senatis on 100 senaatorit, igal osariigil olenemata suurusest 2 senaatorit) ning see ei pruugi järgmiste presidendivalimiste seisukohalt veel ületamatuid raskusi vabariiklaste jaoks põhjustada. Esindajatekoja puhul on enamvähem kindel, et demokraadid suudavad võtta vähemalt need 15 kohta juurde, mis on vajalik enamuse saamiseks. Kui uute kohtade arv jääb 15-30 vahele, siis võivad vabariiklased ilmselt samuti veel olude sunnil rahule jääda ja õnnestub pääseda kaheaastase kegete põletushaavade lakkumisega (esindajatekoda valitakse ümber kahe-aastaste tsüklite järel. Senaatori mandaat kestab kuus aastat, aga senati kohti valitakse ümber 1/3 kaupa iga kahe aasta tagant).

USA sise- ja välispoliitika kõrval on ka ühel otseselt poliitikute mõjuväljast väljapoole jääval teguril potentsiaalselt otsustav mõju valimistulemusele. Jah – see on bensiini hind. Nimelt on Bushi viimase paari kuu reitingu paranemine otseses korrelatsioonis bensiinihinna taandumisega kõrgematelt tasemetelt mõõdukamate hindade suunas. Ja sellel on USA kütusenarkomaania käes põdevale majandusele ainult positiivne mõju. Väidetavalt pole ühegi varasema administratsiooni ajal korrelatsioon kütuse hinna ja presidentuuri reitingu vahel olnud nii järjepidev – selle kohta siin paar tabelit.

Rohelise ja punase joone trajektoor ei näita siis mitte seda, et kui kütuse hind tõuseb, siis bushi reiting tõuseb, vaid vastupidi (hinnakõver on inverted, et korrelatsiooni välja joonistada) – mida madalam on kütuse hind, seda kõrgem Bushi reiting.

Leidsin internetist nüüd siiski ühe selgema ja lihtsama tabeli, mis tuleb teile USA Today vahendusel:)

Viimane tabel on mõnes mõttes paremgi, kuna peale statiliste kõverate on siin meie jaoks veel olulist informatsiooni: poliitilised tähtsündmused. Iraagi invasioon ja Katrina laastamistöö New Orleansis. Nende ajaline asetus võimaldab ka teha järelduse, et kütuse hinna tõus ja bushi reitingu languse korrelatsioon võib osaliselt olla juhuslik, sest nii Iraagi sõja halvenenud kuvand USA meedias ja Katrina järgne juhtmiskriis tagajärgedega tegelemisel
olid samaaegsed protsessid barreli hinna tõusuga.