Avastamas Ameerikat, 4. päev

pikk päev, mille lõpus ootas ameeriklaste tordi-metafoori kasutades üks korralik kirss.

Meedia on USAs täna valdavalt vasakpoolne, st demokraate toetav. Kui Fox News välja jätta, siis tõesti pole ühtegi tugevat üleriigilist telekanalit, mille uudiste edastamise stiil ja kallak vabariiklasi enam vähem rahuldaks. Ühelt poolt tuleb see muidugi sellest, et neist on viimasel ajal ka objektiivselt vähe head olnud kuulda. Viimatine skandaal kongressmän Foley’ga (kes juba mõnda aega suutis Kongressis tööl olevate alaealiste paažide olla üsna siivutus kirjavahetuses; täna on seadusesilma selgitada, kas Foley jõudis peale hea maitse ja oma partei poolt dikteeritud moraalse mõõtme piiri ka seadusepiiri ületada – ja lisaks veel alatine küsimus taoliste eksimuste puhul – kas partei teadis juba varem või mitte…), mitmed korruptiivsed skandaalid lobby ja annetustega seonduvalt – vabariiklased on enda elu ise üsna raskeks teinud. Sellele vaatamata on siin telet vahatevahel vahtides arusaadav, et ajakirjandus on vabariiklaste mäest alla kihutavale roolita kelgule heameelega hoogu juurde andmas – uudiste puhul on piirdutud kas toimetuse poolse arvamusega ja/või demokraatide kommentaariga. Seda enam oli hommikul huvitav kohtuda pikaaegse Campaigns & Magazines ajakirja peatoimetaja David Markiga, kes tänaseks on asunud juhtima võimumäe uue häälekandja Capitol Leaderi poliitikakülge. (raske on uskuda, et sellises lehes on midagi muud peale poliitikakülgede, aga vat on küll).

David on kirjutanud sellise toreda raamatu poliitilistest kampaaniatest nagu “Going Dirty” – kvaliteetne teos negatiivsetest kampaaniatest. Suuremas osas arutlesimegi negatiivsete kampaaniate ja nende rahastamise teemadel. Mõningad mõtted ja tähelepanekud.

Esiteks muidugi seda, et meil ikkagi ei ole negatiivsetest kampaaniatest Eestis mitte mingisugust aimu. See, mida ma siin meedias praegu näen, on võrreldes meie tipp-poliitikute ettevaatlike ja kompivate solvangute vahetusega Foorumis teine maailm. Täna on valimisteni siin aega kaks nädalat ja tele-eeter on üksteise kandidaatide kohta põnevaid narratiive püsti panevaid klippe täis. Teleklippides loetletakse vastaskandidaatide poolt kogu poliitilise karjääri jooksul vastuvõetud annetuste suurusi ja allikaid, erinevates esinduskogudes aset leidnud hääletuste puhul võetud konfliktseid või vasturääkivaid positsioone ja kõike muud, mida on võimalik avalike allikate kaudu välja uurida. Ette rutates olgu öeldud, et ma pole veel kohanud ühtegi inimest, kellele taoline kampaania kuidagigi vastumeelne oleks. Vastupidi – ja erinevalt meie inimeste kodusest vingumisest – nii ajakirjanikud kui ka meie – poliitikud – ise – peetakse seda äärmiselt normaalseks ja tegelikult valijale valikukoha defineerimise seisukohast hädavajalikuks protsessiks.

Nii ongi demokraatide kogu üleriiklik kampaania mitte alternatiivse kaasuse püstipanek, vaid lihtsalt vabariiklaste oma eitamine. Siinkohal tekib kindlasti poliitikahuvilisel inimesel justkui õigustatud seisukoht, et sellise olematu platvormiga, mis põhineb valitseva (vabariiklastel on enamus täna nii senatis kui esindajatekojas, seega kogu Kongresses) erakonna eitamisel, pole ise võimalik enamust saada – iseäranis veel kaheparteilises süsteemis. Paraku tundub täna, et on küll. Demokraadid ei ütle välja – “Vali uus poliitika!” 🙂 – aga tegelikkuses nende kampaania just sellel teesil põhinebki. Demokraadid ei paku ühtegi lahendust (küünik võiks öelda, et targasti teevad, kuna probleemid on ülirasked, iseäranis Iraak), aga võivad ometigi selle platvormi pealt võimule kahe nädala pärast tulla.

Kampaania ja valimistulemuse seisukohalt muutub üha olulisemaks valijate aktiivsus. Siin ei ole USA mingi imeriik – nüüdsetel valimistel jääb osalus tõenäoliselt kusagile 40% ringi, mis on hetke keskkonda arvestades täiesti normaalne. Euroopas on kõrge valimisosalus traditsiooniliselt tähtis paremerakondadele, kuna nende valija – vähemalt keskharidusega pereema või pereisa kahe lapsega, kus on üks kuni kaks autot ja korteri- või majalaen
ja kus peamised mured puudutavad säästmisvõimet ja -võimalusi, laste harimist ja teisi tulevikuga seotuid küsimusi. Neid inimesi ühendab arusaam, et riik võiks lasta neil rahulikult toimetada ja mitte loopida igasuguste rumaluste reguleerimisega neile kaikaid kodarasse. Need inimesed aga, kes näevad enda murede lahendamisel ühel või teisel põhjusel võtit riigi käes, osalevad valimistel suurema aktiivsusega. Samuti osalevad valimistel tarditsiooniliselt aktiivselt need inimesed, kelle jaoks see on eraldi sotsiaalne sündmus – varahommikul pestakse ja kammitakse end ära, soengud peas ja ülikond või kleit seljas ja marsitakse valimiskasti juurde järjekorda.
USAs tundub, et parteiliine pidi ei ole võimalik siin erilisi erisusi märgata. Mõlemad näevad ühtmoodi vaeva nö Get Out the Vote kampaaniatega – sihitud külastused ukselt uksele, naabruskonna võrgustikke haldavad kohalikud “kaptenid” jne – ning aktiivsed ja passiivsed valijarühmad jaotuvad mõlema erakonna vahel pooleks.
Kas ka tegelikult kõrge valimisosalus eraldi eesmärk peaks olema või kas sellest riigile tervikuna kasu on – on eraldi arutelu koht. Kas pole loogiline väita, et valimistel osaleksid need inimesed, kes on näinud natukenegi vaeva selle kallal, et poliitikute lubaduste, senise karjääri ja tegude kataloogiga end tuttavaks teha. Ignorante bussidega valimistele vedada ei tundu selles võtmes justkui kõige ärksam idee. Paraku peavad seda Eestis tegema hakkama ka paremerakonnad, kuivõrd kaks parteid teevad getodele ja kolhoosidele valimistel alati kastiauto ja viinadega ringi peale.

********

Keskmine eurooplane teab hämmastavalt vähe sellest, mis Lähis-Idas tegelikult toimub. Meie enda tagahoovis. 300-miljonilise suurriigi jaoks on Lähis-Ida pidev prioriteet. Erinevate kümnendite jooksul on USA üles näidanud erinevat intensiivsust sealsete teemadega tegelemisel, samas on asjast huvitunud avalikkus suhteliselt paremini informeeritud, kui Euroopas. Selle tunnistuseks tasub vaid vaadata suuremate üleriigiliste lehtede välispoliitika külgi.

Küllap ei vaja pikemat tõestust väide, et Eesti juhtivad lehed ja ajakirjandus laiemalt kasutab Lähis-Ida konflikti lugejale, vaatajale või kuulajale sedastades üsna selgelt araabiameelset tooni. ETV Välisilma sisseostetud dokumentaalid, üksikud uudislooed päevalehtedes räägivad selgelt seda keelt ja selle eest pole kuhugi mõtet põgeneda. Leevendavaks asjaoluks on tõdemus, et nii on see sisuliselt kogu kontinentaal-Euroopas; Eestis puudub juudikogukonnal intelligentne ja karismaatiline eestkõneleja ja kolmandaks, Iisraeli Euroopa-poliitika on impotentne ja lühinägelik ning pigem tõukam potensiaalseid sõpru Euroopas eemale, kui toob ligemale. Samas on Ühendriikide püsiva toetusega niivõrd harjutud, et samuti välis- ja julgeolekupoliitiliselt TÄIELIKULT impotentse Euroopaga pole tarvis ega mõtet arvestada. Ühendriikide ajakirjandus on muidugi kogu Iisraeli riigi loomise järgse aja alates 1948. aastast Iisraeli vastu hea olnud. Selle koostöösuhte algeks ei ole geopoliitiline pragmatism või Ühendriikide kange huvi tegeleda väikese maakitsusega Vahemere idarannikul, vaid USAs elav juudikogukond, mille suurus võib isegi ületada Iisraelis elavate juutide kogunumbrit. Kohalikul araabiakogukonnal pole mingit ühendavat identiteedipõhist selgroogu kunagi olnud ja iisraeli positsioone tasakaalustada pole suudetud. Seda enam oli hea meel, et programmi raames õnnestus kohtuda Arab American Institute’i juhi Nidal Ibrahimiga. Olen ise Iisraelis käinud, püha maa 50. sünnipäeval 1998. aastal, külastanud Palestiinat ja käinud Jeruusalemma kõigis kvartalites ning olen end kogu aeg selle maa saatuse ja käekäiguga kursis hoidnud. Möönan samuti, et mul on erinevatel põhjustel kogu selles kremplis endal väga selge seisukoht.

USAs elab täna 3,5 miljonit araablast. 710 000 Kalifornias, 490 000 Michiganis (Detroit) ja ülejäänud suuremad kogukonnad New York’is, New Jersey’s, Ohio’s ja Pennsylvania’s. Suurim USAsse rännanud araablaste etniline grupp on Liibanoni-päritolu. Ütlematagi selge on see, et viimane Iisraeli-Liibanoni sõda andis veel oma panuse. Nüüd aga üllatuste juurde. 2000. aasta presidendivalimistel valis kolmandik araablasi vabariiklasi, kolmandik demokraate ja kolmandik nö sõltumatuid kandidaate. Instinktiivselt oleks ju võinud arvata, et valdav enamus araablasi valib demokraate. Esimene võti selle mõistmisel peitub meenutuses, et 9/11-ni oli veel aasta aega. Teine võti on ühest eelarvamusest ülesaamises – nimelt on 73% Ameerika araablastest kristlased. Seega ei olnud evangeelsete kristlaste võimukas esiletõus mitte ainult vabariiklaste seas, vaid kogu ameerika religioosse liikumise sees laiemalt araablasi vabariiklastest eemale peletanud. Peale USA reaktsiooni 9/11le, peaasjalikult Iraagi sõda ja terrorismivastase võitluse sildi all siseriikliku julgeoleku alast seadusandlust riigi suurema järelvalvepädevuse kasuks üles kruttides on muidugi kõik muutunud. 7. novembri valimisteks ennustatakse siinmail araablaste hääli 2-1 suhtega demokraatide kasuks. Midagi mõistlikku selle seisu kommenteerimiseks on raske öelda, kuivõrd selle suhte põhjused on objektiivselt olemas ja peegelduvad kohalike araablaste alateadlikus hirmus, et kordub 1941. aasta Pearl Harbouri järelkaja – nimelt kartis toonane USA administratsioon, et sõjas Jaapaniga ei ole enam Jaapani-Ameerika kodanikkond USAle lojaalne ning targem oleks neile tara ümber ajada. Nii ka tehti. Ajakirjanduslikud spekulatsioonid selle ümber, et näiteks Louisianas on hädaolukorraks juba kohalike araablaste jaoks taraga ümbritsetud plats valmis vaatatud, ei aita siin rahumeelsele integratsiooniprotsessi jätkumisele kuidagi kaasa.

/…4. päev pooleli, kirjutan lõpuni kui jõuan hilisõhtul hotelli tagasi…/

  • sass

    väga asjalik ja samas ka mõnusalt loetav tekst, siirdun kohe 2. osa juurde