Avastamas Ameerikat, 4. päev, 2. osa


Küllap on kõik nõus, et keskmisel eurooplasest poliitikavaatlejal on välja kujunenud üsna selged stereotüüpsed arusaamad USA poliitiliste institutsioonide, poliitiliste otsuste sündimise mehhanismide, poliitilise lobby ja keskmise vabariiklase kohta. Michael Moore ja valdavalt vasakpoolne ajakirjandus on sellele meie mandril kõvasti “kaasa aidanud”. Minu esimene nädal USAs on üsna kiiresti kummutanud enamuse minu senistest eelarvamustest.

Täna kohtusime vabariiklaste noorteorganisatsiooni presidendi Nicolee Sheridaniga. Kui ma polnud seni kohanud veel ühtegi vabariiklast, kes vastaks Euroopas ringi hiiliva sotsialismitondi poolt kirjeldatule stereotüübile, siis see tütarlaps küll vastuvoolu ei ujunud.

Selle all ei mõtle ma muuseas üldse midagi halba. Pigem on Nicolee, kes jutuajamise ajal oli 9. kuud ja viimast minutit rase just see keskmine vabariiklaste tuumvalija, kellesuguste esiletõus viimase 40 aasta jooksul, aga eriti 20 jooksul on ameerika poliitilise spektri ja selle jõujooned täielikult ümber joonistanud. Võtmesõnaks on religioon.

Nicolee on valge, 32-aastane protestant. Seega on ta täna Ameerika kõige aktiivsema ja kõige ühtsemalt hääletava valijatebloki esindaja. Kui inimeste usuliste tõekspidamiste järgi ameerika valijaid kategoriseerida, siis võime ette kujutada nelja erinevat jaotust:
1) mainstreami või “peavoolu” protestandid. Niimoodi on täna valmis end ise kategoriseerima iga neljas valija USAs.
2) (fundamentaalsed) evangelistid ja pentecostalistid (kuna ma pole vist peale Piibli lugenud ühtegi eestikeelset kristlikku evangelismi puudutavat kirjatükki, siis ma ei teagi, kas või mis sõna eesti keeles pentecostaliste peaks tähistama) – naiivselt ja mitte piiblihuviliste keeles kirjeldatuna usuvad nad, et ka tänapäeval annab Püha Vaim väljavalituile jumalikke kingitusi, mis näiteks inimeste imelise ravimise võime näol võib avalduda. Nende ühisosa evangelistidega on usk Piibli sõnasõnalisse tõesusesse. Muuseas, ka üks minu rännakukaaslastes siin ameerikas on pentecostalist – Norra kristlik-demokraat Even (ja nende noorteorganisatsiooni endine juht, kes täna Oslo ülikoolis Euroopa integratsiooni uurib), kes koos oma toona neljakümnendates eluaastates vanematega elas läbi nö evangeelse uuestisünni, keda Jumala vaim nende enda sõnutsi otseselt uuestisünni läbi puudutas. Ma ei kavatsegi teeselda, et ma suudan seda kõike veel mõista, aga kuivõrd ka minu ühe parima kodu-eesti sõbra jaoks on just sarnane uuestisünd olnud teeks Jumala ja kristliku kiriku juurde, siis tuleb see asi ühel hetkel selgeks teha, muidu on oht inimesi enda ümber varsti enam üldse mitte mõista :). Aga asjast – 40% vabariiklastest USAs peab end kas evangeelseteks kristlasteks või teatavas vähemuses, pentacostalistideks. Liig oleks siis lisada, et kogu see osa kristlikust kirikust valib (kui valima läheb, mis on eraldi huvitav teema nüüdsete vahevalimiste ja selle agendat vormiva valimiskonflikti raames) vabariiklasi üsna üksüheselt ja on ainus täielikult monoliitne valijarühm, kelle kirikuliidrid erinevate väidete kohaselt iga nädal päevapoliitiliste positsioonide kooskõlastamiseks (retooriliste võtmete sõnastamiseks) koguneb (seda väitis mulle Houstonis Rice’i ülikoolis Harvardis 40 aastat tagasi doktorantuuri läbinud professor William Martin).
3) rooma-katoliku kiriku liikmed (ka ortodoksid). Rooma-katoliiklaste mõju USA poliitikas on olnud ajalooliselt erineva ulatusega. Iiri ja Lõuna-Euroopa immigratsiooni tippaegadel, mis peamiselt jääb 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse, ning sellele järgneval perioodil oli nende mõju märkimisväärne. Loogiline oleks (katoliku kiriku üsna selgete positsioonide tõttu viimase paarikümne aasta olulistes poliitilistes teemades, nt seksuaalvähemused, abort jne) arvata, et tegemist sarnaselt eelmise grupiga vabariiklaste tuumvalijatega. Täna see siiski nii ei ole ja erinevad pollid näitavad siin 50/50 jaotust demokraatide ja vabariiklaste vahel. Põhjuseks on osaliselt rooma-katoliku kiriku liikmete etnilise koostise muutumine euroopa päritolu immigrantidest ladina-ameerika immigrantide kasuks. Ja kuigi võib ju arvata, et suures osas jagavad viimased vabariiklaste positsioone klassikalistel sotsiaalselt konservatiivsetel teemadel nagu pereväärtused ja seks(uaalvähemused, -uaalharidus jne), siis samas majandus-, haridus- ja tervishoiupoliitilistel teemadel domineerib pigem demokraatide agenda, kuna ladina-ameerika päritolu immigrandid on low-income valijad, keda demokraadid suudavad oma suurema riigi poliitikaga suures ulatuses püüda. Ameerika jätkub latiniseerumine annab sellele valijagrupile vähemalt teoreetiliselt lähiperspektiivis oluliselt tähtsust juurde. Samas on tegemist ka ajalooliselt ühe kõige passiivsema valijagrupiga.
4) Viimasesse kategooriasse võiksid jääda kõik ülejäänud religioossed vähemused – juudid, moslemid (kelle valimiseelistusi kirjeldasin ühes eelnevas postituses), neegritest protestandid, etniliselt organiseerimata hindude kogukond (kes sotsiaal-majanduslikku staatust silmas pidades on täna USA kõige priviligeeritum kogukond, aga see on 1967. aastal alguse saanud USA uue immigratsioonipoliitika tulemus, mis on samuti mõne edaspidise ja pikema analüüsi tarbeks vajalik teema) ja sekulaarsed, mitteusklikud valijad.

Mida see lahterdamine meile täna annab? Raske öelda, valimised on siin nädala pärast. Üldiselt on enamus kohalikke arvamusliidreid seda meelt, et evangeelseid kristlasi demokraate valima panna on kindlasti üliraske, pigem võimatu. Ühisosa poliitilises platvormis on lihtsalt peaaegu olematu. Tugevalt religioossete kristlaste jaoks on USAs ajalooliselt olnud kaitse (perekonna, riigi) küsimus agenda prioriteetide järjestuse esimeses osas ja seega Iraagi sõja ebaõnnestumised ei tohiks nende meelsust väga mõjutada. Teisalt, minu reisile eelnenud ajal meedia hea töö tulemusena päevakorda tõusnud järjekordsed korruptsioonijuhtumid kongressis ja teatavad hälbed seksuaalkäitumises võivad moraali ja väärtusbaasi tugevalt kinnitatatud evangeliste valimistest osaliselt eemale peletada. Viimasel teemal üks hea lugu. D.C.-s oli üks kostüümipidu – nö Halloweeni eelüritus, kus üks külalistest, lugupeetud professor ühest kohalikust tippülikoolist, tuli kostüümis, millega ta etendas just seda tüüpilist 16-aastast vabatahtlikku abilist kongressis, kelle seksuaalses ärakasutamises paarikümne viimase aasta jooksul juba üsna mitut kõrget rahvaesindajat on süüdistatud. Härral oli seljas triiksärk, lips, pintsak “House Page” embleemiga (paaž – abiline, assistent siinses kontekstis) ja jalas bokserid. vot nii. Nägin kongressis neid paaže oma silmaga ka ise – küll tütarlapsi. piltilusad, armsa näolapiga, 16-aastased, ülilühikeste seelikutega. Võimu lähedal 😀

  • Sam

    Pentecostalism on nelipühilus.