Avastamas Ameerikat, 4. päev, 3. osa

Käisin päeva lõpuks Center for Strategic and International Studies mõttepaja üritusel, kus meie pundile ja paarikümnele diplomaadile ja USA kaitsepoliititika-friigile toimus paneel, kus Fred Ikle (Reagani sisulisim kaitsepoliitika nõunik), David Ignatius (Washington Posti kolumnist, eelkõige tuntud välis- ja julgeolekupoliitika alaste asjatundlike kirjutise poolest), Richard Perle (samuti Reagani-aegne) ja Francis Fukuyama, kes vist isegi Eestis tutvustamist ei vaja. Kaasavaraks sain Ikle uusima raamatu, mis analüüsib eksponentsiaalselt kasvanud Ühendriikide-vastase tuumarünnaku ohtu. Pooleteisetunnine lahtine arutelu USA võimekusest sellist rünnakut ennetada ja ära hoida paraku mingeid üllatusi endas ei sisalda. Minu enda resümee võiks olla umbes selline – mis küll raamatu ettevaatliku optimismiga väga ei ühti – kuna isegi USA käsutuses pole täna tehnoloogiat, mille abil oleks võimalik arvestatava efektiivsusmääraga avastada tuumarelva toimimise seisukohalt hädavajaliku materjali maaletoomist nt sadamate kaudu (no kuulge, isegi meie julgeolekuasutustel pole tõenäoliselt aimugi, mida konteinertransiidi kaudu eestist tegelikult läbi veetakse) ja seni, kuni eksisteerib inimesi, kellel puudub iseenda elu säilitamise osas igasugunegi instinktiivne alalhoidlik soovi, siis tuleb ühel päeval üks pauk ära. Küsimus on millal, millises ulatuses ja kelle poolt. Ma kaldun arvama, et selles valguses võtab Bushi ennetava löögi doktriin tunduvalt realistlikumad toonid ka kõige “euroopalikuma” visionääri silmis.

CSIS on selle ürituse kohta pannud üles ka video – vaadata saab siit