Avastamas Ameerikat, 16.-18. päev: Iowa City, Cedar Rapids

üle kahe nädala oli ringreisi algusest möödunud. DC, Houstoni, Sacramento ja San Francisco järel oli 70 000 elanikuga Iowa City pealtnäha justkui hoo maha tõmbamine. Aga läks hoopis teisiti – 30 000 tudengiga linn ja meie sealne programm oli tempokas ja sisutihe. Nii viis elu meid kokku ka ühe tõenäoliseima demokraatide presidendikandidaadiga 2008. aasta valimistel – senaator Barack Obamaga (pildil keskel – naeratav tüüp). Temaga kohtumine peale ühte demokraatide kampaaniaüritust (meie turuplatsi koosolekud kahvatuvad korraliku kampaaniaralli kõrval) oli sedavõrd mõjus, et mõned päevad hiljem New York’is olin sunnitud ostma tema viimase raamatu “Audacity of Hope”.

Obama püstloodis liikuv karjäär on isegi Ameerika muinasjuttude kõrval lihtsalt fenomenaalne. Ta on Washingtoni poliitiku kohta (senaatoriks on see 45-aastane mees valitud Illinois osariigist) väga vaba ja vahetu ning eriti karismaatiline. Seda sain ka ise tunda. Pidev lai naeratus, joviaalne suhtlusviis ja võime rääkida iga auditooriumi nende enda keeles on Time’i arvates teinud temast Hillary Clintoni kõrval ühe peamise pretendendi järgmiseks Ameerika Ühendriikide presidendiks. Eesti ajakirjandusest ei ole muidugi tema kohta olnud võimalik veel midagi teada saada. Samas paralleele Eesti poliitikaga tõmmata pole liiga raske.

Vabariiklaste 12 aastane valitsemisaeg Senatis ja Kongressis jõudis viimaste vahevalimistega lõpule. Obama on viimastel aastatel USA poliitikas olnud avaliku arvamuse kehastus. “Ma olen väsinud Washingtonist,” ütleb Obama ja rahvas karjub hullunult. Iga võim väsib ja kui võim on muutumatuna kestnud üle kümne aasta, siis väsib võim lõpufaasis kiiresti ja korrektsioon reitingutes on reeglina ahastamapanev. Lahvatanud korruptsiooni- ja seksiskandaalid, Iraagi sõda ja USA sisepoliitika tohutu polariseerumine vabariiklaste ja demokraatide ümber sillutasid tee Obama fenomeni tekkeks. Barack on USA “Vali uus poliitika” mees. Ta ei ole mingi imeloom, aga kõik mis ta ütleb on sünkroonis laiema ühiskondliku allhoovusega, mis nendel vahevalimistel võimu pööras. Obama on defineerinud uuesti USA poliitika kolmanda tee, ta mõjub mitteparteilise noore ja värske poliitikuna (45 eluaastat on USA tipp-poliitikas poiste ja noorte meeste vanus, Obama värskust ja uut vaadet võrreldakse lausa Kennedyga) ja mitme praktilise näite varal on ta näidanud ennast poliitikuna, kes suudab uue poliitilise peavoolu sõnastamisega tuua nii vabariiklased kui demokraadid sellele tsentrile lähemale, kust mõlemad viimase kümnendi jooksul vastavalt paremale ja vasakule on triivinud. Obama apelleerib, ja edukalt valijatele mõlemal pool tsentrit.

Obama kehastab Ameerika etnilistele vähemustele Ameerika unenägu. Viies must senaator USA ajaloos sündis perekonda, kus isa oli Harvardi haridusega keenialane ja ema Kansasest. Üles kasvas ta Havail ja Indoneesias. Ta pole pidanud paljuks tunnistada noorpõlvest eksperimenteerimist marijuaana (jah, ta tõmbas kopsu:) ja kokaiiniga. Columbias politoloogiat ja Harvardis õigust õppinud mehest sai Chicago Ülikooli õigusprofessor.

Obama valiti USA senatisse 2004. aastal. Ja tõele au andes polnud enne seda temast laiem, ka haritud ja üleüldiselt poliitikateadlik avalikkus mitte midagi kuulnud. Avalikkust ei rabanud tema särav intelligentsus – kuigi ta on briljantne – vaid tema kohutav avameelsus. Lisaks oma katsetustele narkootikumidega on avatud ja avameelne kõikidel teemadel. Ära iial tunnista oma nõrkusi – on üsna levinud poliitiline kreedo. Mina ei ole seda kunagi õigeks pidanud – ja mitte seepärast, et ma ise pühak oleks, vaid pigem väga pragmaatilistel kaalutlustel – sa oled usutav alati ja ainult siis, kui sa räägid seda, mida usud ja mitte kunagi ei valeta. Mitte kunagi. Obama puudujäägid abikaasa või perepeana, tema nõrkus eralennukite ja Dijoni sinepi vastu – see on kõik avalikkusele teada – ja mitte kollase ajakirjanduse, vaid tema enda suu kaudu. Ausus, või vähemalt avalikult tajutav ausus on päeva lõpuks kasulikum karakteristik kui (nina)tarkus, arrogantsus või isegi intelligentsus. Liiati on ausus kõige defitsiitsem karakteristik. Täna Obama avameelsusele ja emotsioonile, mida see inimestes tekib – Ma ju tunnen Obamat, mõtleb Harold, koristaja Chicagost, ta on tavaline mees nagu minagi – on usutav ja usaldusväärne iga sõna ja mõte, mille ta oma auditooriumile kingib. Tõesõna – see käitumismudel ei tundu olevat ju midagi imepärast – kuid ometigi teeb see Obama ainulaadseks. Empaatia on võtmesõna, ja see meenutab inimestele Clintonit, vähemalt tema esimese administratsiooni ajast.

Obama läbimurre poliitikas tuli 2004. aasta demokraatide aastakongressil, kus joonistus selgelt välja tema erinevus ülejäänud demokraatide peavoolust. Kaheks lõhestunud ühiskonna, jumalat teeniva lõuna ja liberaalsete ja materialistlike rannikute, valge protestantliku ameerika ja musta-kollase-kirju ameerika kokku toomise doktriin on tema poliitiline mantra. Kuidas see tal õnnestub, näitab aeg. Nüüd on Senat ja Kongress demokraatide käes, ja kui ta soovib 2007. aastal edukalt demokraatide presidendikandidaadiks kandideerida, tuleb ilmselt ka tegusid näidata.

Vahevalimised toimusid USAs 7. novembril. Valimisi vaatlesin ja jälgisingi Iowas. Olgu ette ära öeldud, et ka Iowas tegid demokraadid ettearvatult puhta töö, ka nendes valimisringkondades, mis traditsiooniliselt punased – st vabariiklikud (demokraadid on sinised). Kaotas ka viimased 32 aastat oma piirkonda Kongressis esindanud vabariiklane Jim Leach, kelle ilusas kodus valimisõhtu Jimi sõprade ja toetajate seltsis veetsin.

Jim (pildil koos Bonoga) oli Kongressis üks väärikamaid rahvaesindajaid. Temast peeti lugu mõlemal pool rindejoont, kahel põhjusel – äärmiselt terav mõistus ja sarnaselt Obamaga demokraatide Senati esinduses on ta äärmiselt mõõdukas ning seetõttu sobiv mees mõlemat poolt vajadusel ühendama.

Vabariiklaste Iowa City valimisstaap. Kui miski on meie poliitilises protsessis juba samal tasemel kui Ühendriikides, siis on see vähemalt valimiskampaaniate viimased päevad. Viimased nädal aega pannakse kogu rõhk GetOutTheVote kampaaniatele – seda tehakse nii ukselt-uksele kui ka telefonitsi. Staabis oli korraga ca 10 inimest telefoni otsas, kellel oli üks ülemus, kes järjest uusi tabeleid valijate kontaktidega töökäskudena laiali jagas. Seda tüüpi microtargeting kampaania tegemist hõlbustab muidugi asjaolu, et USAs nagu ka Suurbritannias on valijate andmebaasid avalikult kättesaadavad. Huvitava erisusena võibolla see tähelepanek, et kuna mõlemal parteil oli igas valimisjaoskonnas oma vaatlejad, siis oli peastaabis olemas nimeline ülevaade, kes nimeliselt on käinud igas valimisringkonnas valimas. Kes veel pole, sellele helistatakse või minnakse kasvõi koju järgi.