Avastamas Ameerikat, 19.-22. päev: New York City, New York


On Ameerika ja siis on New York.
NYC-is oma reis lõpetada on ideaalne. Sisulisi kohtumisi oli paar ja ülejäänud aeg sobis hästi lihtsalt ringi jalutamiseks kuna kolmenädalane tuur oli äärmiselt intensiivne ja parasjagu väsitav. Tõesti, New York on üks imepärane linn – kuid NYCi tempo ja inimeste pidev Browni liikumine peab sulle sobima. Ma ei ole nii väga kindel, kas see linn on minu jaoks. Downtownis – seal, kus on pilvelõhkujad ja need, mida enam ei ole, paistab päike tänavale ainult keskpäeval. Kuna majad on nii kõrged ja kõrvuti, siis enamuse päevast varjavad nad päikese ära ja miljonid lipsustatud ja lipsustama kiiret elustiili harrastavad ja päeval lõunapausil 12-tollist võileiba mäluvad stockbrokerid ja boutique’ide hästilõhnastatud töötajad passivad mornilt taevast. Siiski tuleb möönda, et New Yorkist Tallinnasse tulla on kultuurišokk. Eriti pühapäeva pärastlõunal, kus vanalinnas või Tammsaare pargis nägin jalutamas üksikuid inimesi, kes kulm kipras oma nina ette vahtides kuhugi kiirustasid. New Yorgis, D.C-s, San Franciscos – pole ööpäevaringselt mingit vaikust, seisakut, passimist ja lorutamist. Elu keeb ja podiseb, tänavatel on mustmiljon inimest, heli, lõhna, emotsiooni, mõtet. Inimestele, kellele meeldib teiste inimeste seltskond, on Ameerika koht, kus elada.

pole võibolla teab mis avastus, aga ööpäevaringselt võib new yorkis süüa saada. ka tervislikku.

Ma ei ole eriline muusikalisõber, aga New Yorkis tuleb Broadwayl ära käia. Oma D.C. sõprade kaudu õnnestus hankida 90-taalane pilet uuele muusikalile “The Color Purple”, mis räägib Ameerika mustade vaevalisest elust 20. sajandi alguses. Tore, tempokas, semi-gospel. Aga pealiskaudne nagu muusikal ikka. Aga pärast seda võib emotsioonivabalt öelda, et see, mida siin linnahalli toodetakse, ei kannata mingit kriitikat.

tüüpiline. taevas paistab ere päike, 20 kraadi sooja, aga downtownis majade vahel on poolpime, kuna majad on kokku pressitud ja kõrged ja päike inimesteni ei jõua.