Mis saab Eesti-Vene suhetest?

Eesti-Vene suhetes on ilmselgelt lähenemas viimaste aastate kõige pingelisemad hetked. Episoodilised Vene võimu meeldetuletused, nagu fütosanitaarkaupadele pseudopõhjustel kehtestatud impordikeeld 2004. aasta suvel ja üksikud intervjuud kahvatuvad selle kõrval, kui Putin Krimmis Merkeliga kohtudes annab pressikonverentsil eksplitsiitselt ülevaate Eesti ja pronkssõduri küsimusest. Moskva kesklinnas hoole ja hoolitsusega orkestreeritud ning 2000 osalejaga (tsaristliku vene imperialismi ja vene ortodoksi kiriku ühendatud vaimu kandvad noored patrioodid Naši, Noor Kaardivägi jt – nende noorte silmi vaadates avaneb igasuguse kahtluseta ka praeguse administratsiooni filosoofilise tulevikunägemuse kohutavalt marurahvuslik ja sõge pilk) miitingud, Ansipi vastane protestiaktsiooni London School of Economics’i trepil (!!!) ja väiksemad segadused siin- ja sealpool idapiiri – kergitavad taaskord küsimuse sellest, mis on meie Vene-poliitika, kas seda peaks muutma või seisab meie suurim väljakutse just vajaduses survele külma kõhuga vastupidada, kuniks Venemaal tekib jälle mõni muu irriteeriv probleem, mis vajab rohkem tähelepanu. Et sellele vastata, peame ka mõistma, mis on Venemaa Eesti-poliitika.

Et Venemaa on Putini kahe valitsemisperioodi jooksul alguses ebalevalt, kuid tänaseks kindlalt eemale liikunud Jeltsinilt päritud kaootilise, aga siiski äratuntavate tunnustega demokraatia mudelilt, on ju ilmselge. Ometigi pole ei EL välispoliitika ega ka USA välispoliitilika peavoolu tasemel tekkinud samaselget vastudoktriini. Viibides möödunud aasta lõpul NATO tippkohtumisel Riias sai mulle oma Euroopa ja USA kolleegidega vesteldes selgeks ka selle põhjus.

Järeldus, millele ma päevi hiljem jõudsin, on järgmine – me ei ole siiani suutnud kokku leppida, kas peaksime Venemaaga suhtlema platvormilt, mille lõppeesmärgiks on lootus Vene demokraatlike riikide rüppe tagasi juhtida, olles selleks omavahelistes suhetes paindlik, toetades kolmanda sektori organisatsioonide tegevust Venemaal, konsulteerides, andes vajadusel välis- ja humanitaarabi – teisisõnu lootes, et kõik on veel võimalik. Alternatiiv (kuigi tõele au andes, nende kahe vastandi vahele mahub veel üksjagu halli-tsooni stsenaariume) on mõista Venemaad, eelkõige selle praegu administratsiooni kehtivat võimudoktriini sellisena, nagu derzhavniki ja siloviki seda ise enda jaoks kirjeldanud on.

Veebruaris 2006 pidas Putini peamiseid poliitstrateege Vladislav Surkov (all pildil)Ühtse Venemaa poliitikaseminaril ettekande Vene Föderatsiooni suurima poliitilise erakonna (varasemalt nimetatud noorteühendused on üht või teistpidi kõik sellega seotud; huvitav väide on ka see, et Surkov, kes on Ingushshiast pärit, on üks Našhi liikumisele alusepanijaid) ideoloogiast, eesmärkidest ja vahenditest nende saavutamiseks. Selle testiv ilmumine Moskovskie Novostis ja hilisem laialdane levi mujal pressis viitab otseselt sellele, et Surkovi doktriin esindab reaalselt võimupartei pealiini arusaama tulevikust. Putini möödunud mais Duumas peetud kõne nn Föderatsiooni olukorrast (sarnane formaat hiljuti Bushi poolt peetud kõnega) kopeeris samuti sama mõttemudelit.

Mis siis selles nii eripärast oli? Ei olnudki. Lihtsalt kõva ja selge häälega on kirjeldatud nägemus Venemaa tulevikust just sellisena, et igal venelasel on kindel tunne, et isamaa on teel talle kuuluva hiilguse taastamisele. Retooriline võti, mis kombineerib demokraatia ja turumajanduse võimu tsentraliseerimise ja ideoloogilise ning majandusliku rahvusshovinismiga. Meil puudub igasugune põhjus vaadata viimase aja sündmusi energeetika või naftatransiidi valdkonnas mingis muus kui viimatiöeldu valguses.

Ariel Cohen, kes kirjutab USA konservatiivse mõttepaja Heritage väljaannetes on öelnud, et Ühtne Venemaa on suutnud hea majanduskasvu ja paranevate elutingimuste valguses välja pakkuda vene inimesele lepingu riigi ja kodaniku vahel, mille eesmärgiks on järgmistel presidendi ja duumavalimistel Ühtse Venemaa roll muuta Vene võimumasina pärisosaks. Lisaks rahvale pakutud kindlustundele kindlustavad Ühtse Venemaa poliitikud enda positsiooni Vene poliitikas ka Duumas menetletavate muudatustega valimisseadustes, millega raskendatakse opositsiooniliste erakondade koaleerumist ja suurendatakse Kremli mandaadiga kohalike kuberneride võimuvolitusi, andes neile teatud tingimustel õiguse võtta üle ka oma jurisdiktsiooni jäävate linnade sisulist juhtimist.

Samas, erinevates ainuparteilistes või autoritaarsusele kalduvates poliitilistes süsteemides on tavapärane, et võimuklikk läbi seadusandluse kindlustab oma positsiooni veelgi. See pole aga kunagi takistanud nende süsteemide kokkuvarisemist. Mind teeb murelikuks praeguses ajalooetapis võimutäiust taotleva seltskonna intelligentne arusaam sellest, et võimu omamise pikaajalisuseks (üle kahe valimistsükli) on vaja tegeleda vene rahvale hingetoidu pakkumisega. Selleks aga sobib visioon tsaristliku vene impeeriumi taastamisest koos ortodoksi kiriku poolt antavale Jumala loa ja teejuhatusega väga hästi. See kombinatsioon peaks turgutama suure vene rahvuse eneseuhkust ja meelde tuletama seda, et mis on juba korra olnud, tuleb tagasi. Venelased on tsaari ja kiriku toel maa pealt pühkinud suurimad ja võimsaimad omaaegsed sõjamasinad – mongolid, Napoleoni, ottomani väed, natsid. Selline ajalugu on hea vundament rahvuslikule ärkamisele. Meie ja ülejäänud maailma probleem seisneb aga selles, et selline rahvuslik identiteet vajab tõusulaineks strateegilist vastast.

  • karoli

    mnjah…

  • Klen

    Lihtsalt teadmiseks teema ulatusest nii palju, et pronkssõduriga seonduv leidis käsitlemist isegi Luksemburgi 26. jaanuari lehes nimega d´Wort.

  • Anonymous

    Uus-vana Külma Sõja ootel…