Tähelepanekuid Venemaa tegemistest

Viimase aja sündmused Münchenis, Tallinnas, Moskvas, Samaaras ja mujal on kinnitanud meie Vene-suunalise välispoliitika suhtelist õigsust. Meil puudub vajadus, adekvaatsed meetmed ja elementaarne ühisosa läbirääkimiste platvormiks – mistahes teemal. Eesti ei ole Venemaa käsitluses riik koos nende tunnuste ja õiguste, mis ühel iseseisval ja sõltumatul riigil peaks olema. Järjepidev ja süsteemne sekkumine meie siseasjadesse – kuigi jällegi labane, läbinähtav ja üsna rumal – tõendab seda seisukohta enam kui küll. Samas on küsitav, kuivõrd on hetkeline Vene retooriline põhitelg seotud vene enda sisepoliitika tsüklilisusega ning lähenevate presidendi valimistega. Kuuldavasti ei ole veel järgmine president välja valitud ja põhjust enesekehtestamiseks on veel mitmel inimesel. Teisalt on mitmeid põhjuseid arvata, et Vene nüüdne käitumine on ideoloogiline ning lähtub selginenud käsitlusest Venemaa rollist maailmas ning sellele allutatud meetmetest ja tegevuskavast.

Veebruaris 2006 pidas Putini peamine poliitiline strateeg Vladislav Surkov Ühtse Venemaa poliitilisel seminaril ettekande, mis hiljem uue ametliku Kremli poliitilise doktriinina läbi Moskovskije Novosti ja muu meedia avalikkuse ette lekitati. Putini möödunud aasta 10. mail peetud iga-aastases „Olukorrast Föderatsioonis” kõnes Duumale legitimeerus see doktriin lõplikult. Surkovi kõnes joonistus selgepiiriliselt avalik kava pakkuda Vene rahvale teatavat sotsiaalset lepingut, millega aktsepteeritaks Ühtsed Venemaad kui Venemaa domineerivat poliitilist peavoolu ning see peegeldas Venemaa sotsiaalset, majandus- ja geopoliitilist trajektoori järgmise kümnendi jooksul nii, nagu selle arhitektid seda ise näevad. Üheparteiline valitsemine, energeetiline superjõud ja uued geopoliitilised konfliktid ja alliansid, marurahvusluse süvenemine Kremli vaikival nõusolekul, ortodoksi kiriku kasuks toimuv religioosne diskrimineerimine – need on kõik Kremli uue poliitilise doktriini osised. Viimase tilgana karikas on Surkovi arusaam Nõukogude Liidu rollist ja selle taagast – kõige positiivse kõrval oli seal ka napilt negatiivset – „nimelt ei olnud see piisavalt pragmaatiline ja ei suutnud inimeste materiaalseid vajadusi piisaval määral rahuldada.”

Venemaa on muutunud. Nii nagu ka Eesti on teistsugune riik peale aprillikuu sündmusi ning on eraldi arutelu koht, millise riigi mudelisse me oleme end ise viinud (andmata hinnanguid, kas see on hea või halb), nii on ka Venemaa areng Putini teise ametiaja jooksul lukustunud selgele trajektoorile. Selle selginemine ning teadvustamine on ka positiivsete järelmitega – segadus Venemaa tuleviku ümber on läbi saamas ning meil pole enam põhjust aktsepteerida Vene käitumist „at face value” – vastupidi, suutes mõista Vene uue pealiini eesmärke ja motiive (tagantjärgi tundub muidugi üsna rumalana idealistlik lootus, et Venemaast oleks võinud üldse kujuneda midagi muud…), on meil üsna lihtne aru saada ka nendest aktsioonidest ja provokatsioonidest, mida siin ja sealpool piiri oleme ka meie tunda saanud.

Venemaa on superjõud. Küsimus pole selle teesi realistlikkuses, vaid selles, et Venemaa täna ise tunnetab oma naftadollarite mõjul kasvavat jõudu ja käsitleb end ise maailmas just sellise poliitilise tegijana. Venemaa ei ole enam nõrk ja ei sõltu kellestki muust peale iseenda, Venemaa ei vaja oma partneritelt teeneid või tuge ning on suuteline mõjutama uue maailmakorra kujunemist. Selline on kahtlemata Venemaa juhtivate ideoloogide käsitlus iseendast.

Välispoliitika huvilistele aasta alguse üheks suurimaks sündmuseks Putini kõne Müncheni julgeolekupoliitika konverentsil. USA lühiajalist ebaedu Lähis-Idas ning sellest johtuvalt unipolaarse maailmakorra kuvandi murenemist täpselt naelapea pihta adresseeriv kõnes öeldi meile selgelt välja see, mida nõunike tasemel erinevatel üritustel ning esseedes juba ammu kuulda võis – Putini petrodollarite toel ülikiiresti tugevnevad kaitsestruktuurid ja kasvav enesekindlus on muutnud ka Vene ametliku välis- ja julgeolekupoliitilise retoorika julgemaks, jäigemaks ja vastanduvamaks.

Putini kõne oli tõepoolest väga reljeefne. Presidendi käsitlus globaalsetest kriisidest ja suurte jõudude globaalsest vastutusest, väga terav kriitika USA kui mandaadita maailma politseiniku rolli võtnud jõu suhtes, USAga vastanduv ideoloogiline nägemus ÜRO rollist ja tulevikust ning muidugi välistav suhtumine raketikaitsekilbi ehitamisse Euroopasse NATO egiidi all – see kõik on tänaseks saanud selgete kontuurjoontega Vene uue välispoliitika sisuks. Venemaal on iseseisev poliitika Lähis-Ida ja Hiina suhtes, mis on vastanduv USA ja Lääneriikide arusaamadele. Putini väga selged (olgugi et väärad ja kohati labaselt rumalad) väljaütlemised Samaaras Eesti vene rahvusvähemuse õiguste rikkumiste kohta – küsimus ei ole ju selles, kas Eestis kellegi õigusi rikutakse või mitte, vaid selles, et see riik, nagu ka raketikaitsekilbi tulevased võtmeriigid Ida-Euroopas kuuluvad Venemaa ajaloolisesse ning strateegilisse ruumi, kus tegutsemiseks ei ole vaja mitte Venemaa kui partnerriigi kooskõlastust, vaid Venemaa kui autonoomse superjõu nõusolekut.

Kus on väljapääs? Kas see on üldse olemas? Vastus peab kujunema teisel pool Atlandi ookeani. Kõik, mis toimub siinpool suurt lahte ei oma lähiperspektiivis maailmakorra kujunemisel suurt tähtsust. Milliseks muutub USA välispoliitika Vene suhtes ning kas see on Eestile ja meie partnerriikidele hea või halb? Kas USA aktsepteerib Venemaad kui autonoomset globaalset konkurenti ning kas see omakorda muudaks Venemaa välispoliitikat? See on Eesti jaoks kindlasti julgeolekupoliitilist lähiaastate kõige olulisem otsus. Meie roll on aga endiselt oodata ja teha enda jaoks toimunust ja toimuvast olulisi järeldusi.

 

alljärgnev lugu ilmus värskes parempoolses välispoliitikaajakirjas Maailma Vaade (2/2007)