Lootusrikkalt Iraagi tulevikust

Värskelt Iraagis käinuna väidan, et asjade seisul on enam perspektiivi, kui pelgalt rahvusvahelise telepildi alusel võiks öelda ning et Eesti meeste kohalolek ja Eesti jätkuv osalemine tahtekoalitsiooni (ingl k nn Coalition of the Willing) koosseisus on õigustatud nii moraalselt kui poliitiliselt.

Operatsioon „Iraagi vabadus” algusest (kui selleks pidada koalitsioonivägede liikumist Iraagi territooriumile) on möödas enam kui neli aastat. Täna on üsna lootusetu arutleda selle üle, kas Iraagi invasiooniks oli piisavalt alust või mitte. Nüüd ei ole see enam küsimus pelgalt rahvusvahelisest õigusest (erinevalt invasioonile eelnenud debatist), vaid igasugune arutelu taandub küsimusele, kas meil on õigus sekkuda teise riigi siseasjadesse juhul, kui selle riigi tegemised kujutavad endast piisavalt suurt ohtu meile või meie partneritele, kui see riik järjepidevalt ei tunnista fundamentaalseid inimõigusi ja terroriseerib omaenda elanikkonda ning kui diplomaatilised sammud olukorra muutmiseks on end täielikult ammendanud. Ning lisaks, olenemata meie endi tõekspidamistest, sõltub nii meie kui ka rahvusvahelise avalikkuse suhtumine taolistesse otsustesse nendest riikidest, kes neid otsuseid teevad ja meie poolt taotletavatest suhetest nende riikidega. See on taoliste riiklike otsustuste tegemisel kriitiline kategooria.

Mis on täna bottom-line tavalise iraaklase jaoks? Et praegune olukord on ebarahuldav ning et võõrvägede koalitsioon lahkuks nii pea kui võimalik. Eesti valitsuse ning koalitsioonivägede positsioon on, et me oleme valmis lahkuma nii pea, kui Iraagi demokraatlikult valitud ja ametisse nimetatud valitsus seda soovib. Ja võib üsna julgelt eeldada, et Iraagi valitsus omakorda ei soovi seda enne, kuni nad on ise valmis nii kohaliku kui ka föderatiivse politsei ja Iraagi armee tasandil valmis oma riigis ise enam-vähem täielikult korda tagama. Eestis otsustab meie osalemise selles koalitsiooni Riigikogu, kes seni on otsustanud jooksvalt missiooni pikendada, sidudes selle otsuse vastavasisulise ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga. Kuivõrd Riigikogu otsus võimaldab meie meestel Iraagis olla kuni käesoleva aasta lõpuni, siis on sügisel jällegi parlamendis käes aeg sisuliselt Iraagi missiooni tuleviku arutada. Kuivõrd mul ja minu erakonnal on ka veel üsna värske kogemus opositsioonierakonnaks olemisest, siis loodan, et sel sügisel saab parlament ka võimaluse asjalikult ja sisuliselt diskussiooni pidada. Omalt poolt tooksin välja mõned põhimõttelised teesid, mis selle arutelus võiksid kindlasti oma koha leida.

Esiteks, kas Iraagis viibivatel koalitsioonivägedel on USA juhtimisel strateegia, mis tõotab mõõdetavas ajalises perspektiivis luua tulemusi, mis rahuldab ühtemoodi nii Iraagi valitsust, kohalikku elanikkonda ja neid riike, kes sealsesse koalitsiooni panustavad? Sellel strateegial on ja peab olema mitu komponenti. Kindlasti on USA jõudude suurendamisel oma oluline roll. Suurem füüsiline kohalolek aitab läbi viia operatsioone, mis on hädavajalikud selleks, et luua vajalik foorum ja sillapea läbirääkimisteks rahumeelsete ning mõõdukate kohapealsete jõudude vahel. Oluline muutus viimaste aastate kõrval on kindlasti see, et lisaks Iraagi keskvalitsuse usaldusväärsuse kindlustamise kõrval on nii koalitsiooniväed otse kui ka keskvalitsus enam püüdnud saavutada otsekontakti kohalike hõimuliidritega. Võib isegi väita, et üks olulisemaid viimase aja järeldusi on see, et just selles dialoogis peitub esmane võimalus pingelõdvenduseks. Sama oluline on Iraagi armee väljaõpetamine, kus NATO treeningmissioonil on äärmiselt oluline osa täita. Kui hinnata Iraagi arengute perspektiivi mingilgi määral optimistlikult, siis võib lausa väita, et NATO koolitav roll Iraagis kindlasti kasvab ning võib ühel heal päeval muutuda juba olulisemaks kui tänane sõjaline operatsioon. Tänaseks on juba Iraagi relvajõudude kontrolli alla antud keskmisest rahulikumad lõunapoolsed provintsid.

Teiseks, milline on tänane seis? Selle artikli kirjutamise ajal hindab koalitsioonivägede uus ülem kindral David Petraeus USA Today’le antud intervjuus olukorda ettevaatlikult, kuid optimistlikult. Levinud poliitiline arusaam on, et praeguse strateegia paikapidavust ja esmaseid mõjusid hinnatakse siis, kui Eesti parlament alustab arutelusid Iraagi missiooni võimaliku pikendamise üle – s.t sügisel. Ometigi on täna ka USA sisepoliitikas määravaks argumendiks toored numbrid – vaatamata uuele strateegiale ja suurendatud kohalolekule oli ka maikuu langenute arvu poolest ameeriklastele traagiline. Samas võib seda reaalsuses pidadagi just uue strateegia ja Bagdadi julgeolekuoperatsiooni intensiivistumise hinnaks – intensiivistunud lahingutegevus ja kasvanud kontaktide arv vastupanuvõitlejatega tingib ka suurema hukkunute arvu. Poliitiliselt muutub olukord probleemseks siis, kui ka kolme-nelja kuu jooksul ei ole me statistilisel kõveral liikudes pinge haripunktist üle saanud.

Loomulikult on olukord keeruline. Iraagis on raske selgelt määratleda, kes on vastane. Iraagi operatsiooni algusejärgne rahulikkus asendus üsna kiiresti sunni vastupanuvõitlejate aktiivsuse ja rünnakutega koalitsioonijõudude vastu. Sellele järgnes šiiidi enamuse (keda Husseini sunni ülemvõimu ajal rängalt represseeriti) vastureaktsioon ja mitmete rühmituste teke, kelle eesmärgiks oli šiiite sunni rünnakute eest kaitsta ning selle eesmärgi nimel kasutati meetmeid, mida võib tinglikult etnilise „puhastamise” definitsiooni alla paigutada. See kõik meenutab tüüpilist kodusõda, mille sarnaseid on Stanfordi ülikooli professori James D. Fearoni (vt Foreign Affairs, märts-aprill 2007) järgi peale II maailmasõda peetud vähemalt 125 korral, sh 20 praegu asetleidvat. Kõik rühmitused on nõrgemini või tugevamini seotud mõne parlamendis esindatud demokraatlikult valitud poliitilise jõuga. Kui siia lisada asjaolu, et sunniitide ja šiiitide vastuolude ajalugu ulatub seitsmendasse sajandisse ja probleemide alguseks ei ole midagi vähemat kui küsimus sellest, kes on prohvet Muhammedi pärandi kaitsja, st pärija. Kuid mitte lootusetu. Lahendus peab peituma poliitilises kokkuleppes, mille eelduseks on minimaalne rahu ja stabiilsus ning usaldusväärne ja demokraatlikult valitud keskvalitsus, kes suudab ise Iraagi territooriumi kontrollida. Sellise olukorra tekitamiseks on Iraagi missioonil ka eesti sõjaväelased.

Eesti jaoks on Iraagi missioonil ka tugev poliitiline komponent, millel peab meie kaalutlustes olema aus ja arusaadav koht. Partnerlus ja heatahtlik koostöö Ameerika Ühendriikidega on Eesti Vabariigi iseseisvuse üks olulisi nurgakive. Selle partnerluse aluseks on vastastikune usaldus ning raskematel aegadel üksteise toetamine. Eesti rahva jaoks on sellel sõprusel suur väärtus. Ameeriklaste vankumatu toetus Eestile ning nõukogude okupatsiooni mittetunnustamise poliitika oli kriitiline Eesti iseseisvumispüüdluste realiseerimisel. Kohtudes Iraagis missioonil viibivate eesti sõjaväelaste ütles kaitseminister, et nende roll USA kiiretes toetusavalduses Eestile aprillikuu koduste rahutuste ajal on määrava tähtsusega ja täpselt nii see ongi. Seda argumenti ei saa ala- või ülehinnata.

artikkel ilmus 18.06.2007 SLÕhtulehes.

  • Anonymous

    oppinud