Eesti introspektiiv NATO juubeli eel – meid kuulatakse rohkem, kui ise mõistame teisi

Ükski liit ei ole igavene. Maailma poliitiline ajalugu on väsinud, mõranenud, purunenud liitude ja allianside ning nende asemele sõlmitud või tühja kohta kasvanud uute kokkulepete lugudest tihke.

NATO 60. juubel, mida riigipead, välis- ja kaitseministrid peatselt nii Strasbourgis kui ka Kehlis toimuval NATO tippkohtumisel tähistavad peidab ainult pealiskaudse silma eest asjaolu, et läänekristliku tsivilisatsiooni väsimust sõjast igaveseks institutsionaliseerima pidanud Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon on enamuse oma eksistentsist kannatanud üht- või teistsuguste pingete all.

Kas tähendab see seda, et Külma Sõja lõppemisega justkui oma esialgse tähenduse minetanud ja just Nõukogude Liidu vastu suunatud ning II ilmasõja järgses kaoses eelkõige prantslaste ja brittide enesekindlust tõstma pidanud kaitseallianss on oma olulisuse minetanud? Või tähendab see seda, et Iraagi sõja algusaastatel peaaegu rebenemiseni pingestunud traagelniidid üleatlantistes suhetes ei näita midagi muud, kui XXI sajandi maailmas eurooplaste ja ameeriklaste otsustavalt lahknevaid reaalpoliitilisi huve ja vaid eurooplaste nõrkuse tõttu isolatsioonipoliitikast väljatulnud USA reorienteerib oma prioriteedid ümber tähtuses ainult kasvava ida poole? Või on kaine seisukoht hoopis see, et vaatamata kõikidele nendele pingetele ja probleemidele, mille loetelusse võib veel vabalt lisada lähiajaloost väga teravad erimeelsused Indohiina, Suessi, Lähis-Ida või Ladina-Ameerika probleemide üle (ajaloolane Geir Lundestad on kirjutanud, et alates 1950ndatest NATO sisekriiside teemal avaldatud raamatute loetelu on üheksa leheküljeline) ja taktikalistele eelistustele on meid ühendav osa siiski mõõtmatult olulisem ja laiem ja see miski on ka alliansi kestmise garant?

Nendele küsimustele sekundeerivad mõõtmetelt marginaalsemad, kuid kodu-eestis siiski alaliselt levivad ajakirjanduslikud kuulujutud NATO Ida-Euroopa liikmesriikide jaoks kaitseplaanide olemasolu või nende puudumise kohta; NATO lääne liikmesriikides läbiviidud avaliku arvamuse uuringud, mis justkui viitaksid nende elanike soovimatusele häda korral meile appi tõtata ja paljud muud samalaadsed, mis praegusel infoajastul, kus pideva virrvarri tõttu on lihtsam küsida kui vastata, ka kõik need osutuvad meie enesekindlust ja -hinnangut uuristavateks ja seeläbi kahtlemata teenivad kellegi teise huve rohkem, kui meie omi.

Mis siis on täna NATO?

Tony Judt ütleb ka eesti keelde tõlgitud Euroopa sõjajärgseid sündmusi kirjeldavas raamatus „Pärast sõda“, et NATO oli oma asutamisel täielik bluff ja eurooplased polnud kindlasti veel valmis ega huvitatud koos sõdimisest, vaid eelkõige seisnes NATO lepingu originaalsus liitlaste sõjajärgses valmisolekus jagada omavahel informatsiooni ja teha niiviisi koostööd nii sõjalise riigikaitse, julgeoleku, majanduse ja teiste valdkondade raames. Selle meenutamine täna pole sugugi kohatu ja see näitab ühelt poolt väga ilmekalt, kui pika maa me oleme vaid poole sajandiga maha kõndinud, ja alles 90 aasta eest Somme’i ja Ypres’ all üksteist verest tühjaks lasknud britid, prantslased ja sakslased on ühes sõjalises liidus, ühes tolliliidus, ühes rahaliidus. Nende, teiste riikide perspektiivide, kust nad tulevad ja kuhu nad lähevad, pidev unustamine või õigemini võimetus enda rahvuslike huvide edendamiseks end kasvõi mõtteharjutuse eesmärgil teiste riikide rollidesse seada on ka meie julgeolekupoliitika kujundajaid tihti lukustanud kitsastesse ning marginaalsetesse positsioonidesse, mida riiklike huvidena püütakse kujutada. Selle tulemuseks ei ole ainult süüdistused nn „ühe teema“ riigiks olemises, vaid ka meie endi kaetatud silmad omaenda partnerite ja sõprade osas, kelle tegelikud huvid on meie omadele tunduvalt lähedasemad, kui nende ettevaatlik ja teistsugusest perspektiivist juhitud poliitika seda pealiskaudsel vaatlemisel järeldada lubab.

NATO ja lääneliitlaste suhete pidevat arenemist viimase poolsajandi jooksul sümboliseerib muidugi rõhutatult käesoleva, 60. aastapäeva eel prantslaste langetatud otsus naasta NATO sõjalistesse struktuuridesse – sinna, kust de Gaulle prantslased 42 aastat tagasi ameeriklaste ülemvõimu tasakaalustamiseks välja viis ja selle käigus maalt 26 000 USA sõdurit välja saatis. De Gaulle’ i üks põhilisi argumente muuseas kõneles sellest, et riik, mis ei arenda välja enda esmast kaitsevõimet, lukustab enda arengu sellisesse strateegilisse sõltuvusse, kust ei ole tagasiteed. Selle argumendi kasutamine pole teadupärast võõras ka meie meedias, kui julgeolekupoliitika kujundajaid on süüdistatud liigses toetumises NATO kollektiivkaitsemehhanismile omaenda esmase kaitsevõime arendamise arvelt.

Külma Sõja lõpp näiliselt vähendas seda Euroopa ja USA sõltuvussuhet, sest sõltuvussuhte põhjustanud oht Nõukogude Liidu näol kadus. „Õnneks“ andis Euroopa täielik halvatus omaenda asjade korraldamisel taaskord põhjuse NATO raames USA sekkumisele – Balkanil lahvatanud sõjas oli möödunud kümnendi keskpaigaks hukkunud 200 000 inimest. Kuigi 1995. aastal – vaid aasta oli möödunud vene vägede lahkumisest Eestist – uskusid tõenäoliselt vaid vähesed Eesti võimalustesse saada NATO liikmeks. President Meri kõne Raekoja platsil USA asepresident Al Gore’i visiidi puhul 1995. aasta kevade eel oli siiras, kui ta rõõmustas asepresidendi toodud sõnumi üle, et „Ameerika Ühendriigid ei välista Eesti liikmeksolekut NATO-s“. Ei välista! Nii ettevaatlikult sõnastas Eesti toonased NATO aspiratsioone igavene optimist! Ometigi andis liitumislaine ja sellega koos turvavaiba ja sellega ka liberaalsete ning stabiilsete demokraatiate tsooni nihutamine vastu Venemaa piiri NATOle uue sisulise ülesande – kasvatada julgeolekut oma idapoolsetel piirialadel, moderniseerida ja ühildada nende kaitseplaneerimisprotsess ja kuivõrd seda protsessi täiendas samaaegne EL laienemine (mis oma lähenemises liitumisnõuetele oli mõneti isegi vähem poliitiline ja enam bürokraatlik ning institutsionaalne), siis kujunes sellest NATO jaoks kahtlemata edulugu – nii Eesti kui ka mitmed teisedki uued liikmed panustavad oma võimete kohaselt või mõni keskläbi enamgi veel NATO operatsioonidesse ning kõige olulisemana – minikriiside kiuste on Ida-Euroopa uued alliansi liikmed veel ka kõik äratuntavalt demokraatiad ja seeläbi loovad stabiilsust ja julgeolekut nii siinses ruumis kui ka projitseerivad demokraatia edulugu nii Valgevenesse, Ukrainasse ja mujale.

Gruusias möödunudsuvine okupatsioon on tragöödia olenemata vaatenurgast, kuid Gruusia demokratiseerumisele pani aluse teiste seas just varasem NATO edukas idasuunaline laienemine ning Ameerika Ühendriikide otsustavalt sihikindel käitumine oma väärtusi ning seeläbi ka huve jagavate riikide toetamisel. Eesti paremkonservatiivide radikaalsemaid vaateid esindavatele välispoliitika ekspertidele ütlen, et demokraatliku ning oma meetodites ja poliitika eesmärkide saavutamise muudes nüansside eelmisest administratsioonist võibolla (täna on veel vara seda öelda) erinev Obama presidentuur saab meie jaoks kõige olulisemates küsimustes olema kindlasti sama vankumatu ja kindlameelne, kui kõik need valitsused, kelle ühisosaks oli Nõukogude okupatisooni mittetunnustamispoliitika, Balti riikide taasiseseisvumise väga aktiivne toetamine (ma ei ole kindel, kas me selle täit mõju oma iseseisvuse taastamisele oskame täna veel hinnata) ja NATO laienemise tugev soosimine.

Koos NATO 60. sünnipäevaga möödub Eesti saamisest NATO täieõiguslikuks liikmeks viis aastat. Ainult viis aastat! Ja ometigi oleme me nii eestlaslikult nõudlikud oma liitlaste suhtes, tihtipeale kahtlustades neid võimes ja valmiduses esimesel võimalusel meid enampakkumisel kellelegi maha parseldada. Ja kui maailmas on ka neid, kes peavad sellist nõudlikkust õigustamatuks või lausa hüsteeriliseks, siis mitte meie sõbrad, kes on meie murede suhtes alati olnud kaastundlikud (olgugi, et vahest paternaliseerivalt) ja kes ainuüksi seetõttu väärivad meie poolt suuremat pingutust mõista ka meie sõprade perspektiivid.

Millest ma õigupoolest räägin? Teadaolevalt kavatseb NATO oma 60. tähtpäeval teha algust uue strateegilise kontseptsiooni koostamisega. Viimane kontseptsioon – see on NATO niiöelda raison d’etre, mis peaks sedastama selle eksistentsi mõtte ja praktilise ülesande prognoositavas keskmises ajaperspektiivis – pärineb aastast 1999 ja vahepealse kümnendi jooksul on muutunud nii maailm, milles NATO tegutseb (ja see on nüüd, kui pärast senaator Dick Lugari sõnastatud „out of area or out of business“ printsiip on reaalselt kasutuses, tõepoolest ju kogu maailm) ning muutunud on ootused, mida NATO enda liikmed ja teised rahvusvahelised mängurid NATO-le seavad.

Rahvusvaheliste Kaitseuuringute keskuse teadur Maria Mälksoo on teiste hulgas kirjutanud, et Eesti jaoks on tulevase strateegilise kontseptsiooni põhiküsimus selles, kas ja kuidas NATO kollektiivse kaitse nurgakivi (lepingu artikkel 5) raames saavutada üksteisemõistmine osade NATO liikmete (ja seeläbi kogu alliansile) jaoks materialiseerunud vanade regionaalsete ohtude taastumise osas ilma, et seeläbi otseselt ei tõstetaks laua peale Venemaa küsimust. Selle ja sarnaste, kohati ühedimensiooniliste käsitluste kohaselt peaks Eesti ja teiste NATO idaaladel asetsevate riikide hirme maandavad klauslid ja põhimõtted (ehk siis kokkuvõtlikult tugev üleatlantiline side, alliansi territoriaalne terviklikkus, usutav heidutus artikkel viie ja selle realiseerimise praktiliste meetodite näol) olema tulevases NATO strateegilises kontseptsioonis meie põhiline rahvuslik huvi. Ma ei sea kahtluse alla sellise stsenaariumi soovitavust (kindlasti just need ongi olulisemad printsiibid, mis põhistasid ka Eesti kindlat soovi NATO liikmeks saada), küll aga soovitud eesmärkide saavutamise realistlikkust sellisena sõnastatud huvide eksplitsiitse väljendamise läbi – liidus, mille tegutsemispõhimõtted ja ühine ohuhinnang baseeruvad liikmesriikide madalaimal ühisel nimetajal ning kus enda poole on reaalsetes, argumenteeritud vaidlustes vaja võita konsensuse nimel kõik riigid, on meie suurim väljakutse õppida mõistma teiste liikmesriikide perspektiive ja motiive. Selleks, et veenda oma vestluspartnerit oma argumentide õigsuses, tuleb tema seisukohti mõista. Sellises analüüsis – mis toimub erinevates Euroopa pealinnades ja millele ning kuidas seal mõeldakse – on täna bürokraatlikus poliitika kujundamise protsessis meie puudujäägid kõige ilmsemad. Samaväärselt ilmne on ka lahendus – poliitika kujundamisse poliitikute reintegreerimine (sic!), kelle igapäevane suhtlemine euroopa poliitilistes perekondades (eelkõige konservatiivid ja sotsialistid) annaks sellele protsessile hädavajaliku sisendi. Kui neokonservatiiv Bob Kagan arvas Iraagi sõja motiveerimisega seonduvate erimeelsuste lahvatades, et see kõik tuleneb sellest, Euroopa on Veenus ja USA on Marss, siis sellega mittenõustudes tuleb samas möönda, et sarnane tunne tekib Eestis vahel ametnike ja välispoliitikaga reaalselt kokkupuutuvate poliitikute seisukohti ja informeeritust võrreldes.

1930ndate õppetund on meile selge. Et vältida ajaloo kordumist ja üksiolemise abitust, on vaja mitmekülgset, avatud, ausat ja põhimõtetele tuginevat välispoliitikat, mille käigus kujunevad liitlased, keda toetada ja kellele toetuda. Ja Eesti liitumisprotsess nii Euroopa Liidu kui NATOga lisas siia veel ühe väärtusliku õppetunni – meie usaldusväärsus tulevaste liitlaste ees kasvas tööga, mida suutsime ise endi kallal teha. Nii on paslik ka NATO 60. aastapäeva eel tõdeda, et Eesti riigi tugevus ja päeva lõpuks ka iseseisvus sõltub ennekõike meist endist. Sisemiselt tugev, ühtne ja ennekõike demokraatlik Eesti on selline liikmesriik, tänu kellele püsib tugevana ka NATO. Mitte ükski liit ei ole igavene. Aga kui ka senised peaks murduma, on parem olla nende hulgas, kes kujundavad uued.

käesolev artikkel ilmus konservatiivses välispoliitikaajakirjas “Maailma Vaade” nr 09/2009. artikkel väljendab minu isiklikke seisukohti ja on kirjutatud vahetult enne aprilli alguses toimunud NATO 60. juubeli tippkohtumist