Tudengipoliitika ammendamata potentsiaal

Kaasaegne ülikool on oma ealt teiseks vanim avalik institutsioon maailmas. Kui arvesse võtta Platoni asutatud Hekademeia’t, siis isegi vanim. Kuid nagu on kõikide asjadega siin maailmas, siis ka academia sisu on aja jooksul muutunud. Kas paremuse või halvemuse poole, on juba maitseasi.

Täna peab ennast igati õigustatult tudengiks ligi 60 000 inimest. Kõrgharidus ei ole enam elitaarne, vaid on nähtamatult muutunud avalikuks hüveks. Nõukaaegne gümnaasiumiharidus iseseisvana praktiliselt mitte mingit lisaväärtust ei anna ja nii ei jää ka edaspidi günmaasiumiõpilasel midagi muud üle, kui ülikooli minna. Õppekavasid on palju – kui teatav kohatine spetsialiseeritus kõrvale jätta, on pea kõikides Eesti kõrgkoolides võimalik õppida ärijuhtimist, võõrkeeli ja midagi avalikku haldust meenutavat. Rektoreid paistab selline arengu rahuldavat, sest rohkem kvantiteeti tähendab ka rohkem raha. Iseäranis olukorras, kus prognoositav on tudengite absoluutarvu vähenemine 90ndate viletsate iibenäitajate tõttu. Massidele suunatud kõrghariduse kvaliteet on aga hoopiski midagi muud kui see kõrgharidus, millest me tegelikult rääkida tahaksime.

Sajakahekümnekesi Eesti kõrgkoolis makroökonoomika loengus istuda on midagi muud, kui Oxfordis 12-kesi ümber õppejõu poolringis istudes paar tundi tegelikke probleeme analüüsides.

Tõsi, tudengid peaksid nõudlikumad olema. Eelkõige aga sisulistes küsimustes.

Kutsun ise Eesti Üliõpilaskondade Liitu ja teisi võimekamaid tudengiorganisatsioone realiseerima oma potentsiaali, mis kahtletama 60 000 valija esindajas peitub.

Kui sa kõigile meeldida püüad, siis ei meeldi sa kellelegi. EÜL on kartnud oma seisukohti veenvalt põhjendada. Retoorikas on nad väljendanud ennast apoliitilise organisatsioonina ja seetõttu polevat neil võimalik sisulistes debattides maailmavaateliselt osaleda. Eksivad need, kes usuvad, et tudengiks olemine on ülevalpool maailmavaadet, südame- või usutunnistust.

See on sarnane üsna populaarsele uskumusele, et tudengiks olemine on puue, mis väärib seetõttu kogu ühiskonna arusaavat mõistmist ja tähelepanu.

60 000 tudengi esindamine on hiiglama vastutusrikas ülesanne. EÜLi potentsiaal ei seisne mitte ainult rohkema raha küsimises, vaid seni pooltasuta ISICu müügist kättetulevate miljonite efektiivses ärakasutamises.

Saksamaal on noorsoo- ja tudengipoliitilistes küsimustes avalikus poliitikas eestkõnelejaks konvservatiivide tudengiorganisatsioon Junge Union oma paarisajatuhande liikmelise mandaadiga. Ühiskonna mõtlemisvõimelise kihi esindajatena on tudengid moraalselt kohustatud osalema avalikes debattides ka muudel teemadel peale iseendi sotsiaalhoolekande.

Poliitikas apoliitiliselt osaleda võimalik ei ole. Ka poliitikas, iseäranis eelarve koostamises kehtib kaoseteeoriast tuttav liblikaefekt – iga algtingimuse muutmine võib edasistes võimalikes tagajärgedes kaasa tuua tohutu suuri variatsioone. Kui EÜL küsib näiteks sotsiaaltoetusteks juurde miljardi (tegelikkuses muidugi väga ebaotstarbekas samm), siis mõistaksin seda, kui selle hinda adudes nõuaks tudengid maksualandamise peatamist. Või siis leitakse see raha kusagilt mujalt. Aga kaasa peate mõtlema. Mailis Repš kahtlemata soovib teile kõike paremat, aga kui Keskerakonna põhiliseks valimissõnumiks kujuneb pensionite tõstmine, siis on tal ilma Teie konstruktiivse abita väga raske välja pakkuda konkreetne katteallikas kõrghariduse rahastamise suurendamisele.

Tudengid peaksid nõudlikumad olema eelkõige iseenda ees. Tudengite esindusorganisatsioon peab sõnastama oma aate, oma taotlused ning peab olema valmis pakkuma oma nõudmisi rahuldavaid lahendusi. Selline on arusaadav läbirääkimiste partner, keda võetakse tõsiselt.

Kui vähemalt näiliselt tohutu mandaadiga organisatsioon ei peaks oma seisukohti argumenteerima ning vastutustundlikult lahendusi pakkumina, siis kas suudame samasugust nõudmist esindada kordi väiksematele parlamendierakondadele?

Peale küsimise tuleb osata ka pakkuda. Muidu ei anta kah midagi.