Ebaloomulik alampalk

Artikkel ilmus 10.06.2005 Postimehes

Peatselt on algamas läbirääkimised Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Tööandjate Keskliidu vahel, kus püütakse kokkuleppele jõuda alampalga suuruses. Üks surub ülespoole ja teine proovib kõige hullemat ära hoida – nii nagu ikka Eestimaal ametiühingud ja tööandjad läbirääkimisi on pidanud. Paraku ei jää üle midagi muud kui end tööandjatega ühele poole reastada, sest alampalk on majandusele ainult kahjulik. Ja kui uskuda, et inimestel läheb üldiselt paremini üldise hüvangu ja lisaväärtuse kasvades, siis oleks meil alampalgata tunduvalt parem. See ei ole mitte seisukoht tööandjate poolt ja töövõtjate vastu, vaid veendumus, et ametiühingute filosoofiline lähtepositsioon teeb töövõtjatele rohkem halba kui head.

Tööandjad on paraku sõrme kuradile juba andnud. EAKL ja ETTK on sõlminud omavahel kokkuleppe, et 2008. aastaks liigub alampalk 41% keskmisest palgast.

Eesti Panga uuringud näitavad, et kui alampalga tase oleks 41% keskmisest palgast, on kolmandik töötutest nõus töötama väiksema palga eest. Ning mida kõrgemad on töötu palgasoov, alampalk ning toetused, seda kauem on inimene töötu.

See üsna lihtne tõdemus lööb kõige kõvemini reeglina noori inimesi. Noortele, kel puudub tihti omandatud või omandatava hariduse kõrval vajalik töökogemus, mõjub kõrge alampalk tegelikult tööjõuturule sisenemise barjäärina. On ju töökogemuseta noored (kui ma ei eksi, siis kunagi üks Üliõpilaskondade Liidu vms uuring seda ka veenvalt tõestas) reeglina valmis töötama esialgu madalama palga eest, kui juba töökogemusega spetsialistid.

Mida kallim on tööjõud, seda vähem on tööandja motiveeritud uue töökoha loomisest. Mida odavam on tööjõud ning mida paindlikum on tööregulatsioon, seda dünaamilisemalt suudab tööandja reageerida uutele tingimustele ning vajadusel oluliselt ka ajutist või püsivat tööjõudu suurendada. Ja loomulikult saab sellist julgust ettevõtjasse sisendada ainult teadmine, et halvemate aegade saabudes on tal võimalik oma kulusid kokku hoida ja tagasihoidlikumalt paremate aegade saabumist oodata.

Alampalga ja sotsiaaltoetuste mõju töötusele on Euroopas pikka aega statistiliselt monitooritud. Ka Eestis on selles vallas natuke vaeva nähtud – juba 1998. aastal Statistikaameti poolt läbiviidud uuring näitas, et iga kaheksas töötu oli toona valmis töötama madalama palga eest kui seda on alampalk – ja siis oli alampalga suhe keskmisesse palka vaid 27%.

Tegelikkuses on võimalik tööpoliitikat teha üldistatult kahte, vastandlikku lähenemist

kasutades: passiivne sotsiaaltoetuste poliitika või aktiivsete tööturumeetmete poliitika.

Esimene variant põhineb eeldusel, et inimesed tahavad tööd teha kõrgema majandusliku motivatsiooni olemasolu korral ning teine variant eeldusel, et töö peab tasuma rohkem kui töötus ning et solidaarsus ei tähenda laiskuse hüvitamist.

Väär on arusaam, et töö eksisteerib iseseisvalt kõigile inimestele ja küsimus on lihtsalt selles, millise kompensatsiooni eest seda tehakse. Töö on tegelikult sotsiaalne võrgustik, inimeste omavaheline õlg-õla tunne ja üksteise toetamine, kus ettevõtlikud ja uute ideedega inimesed ulatavad abistava käe nendele, kellel ettevõtlikkust ja julgust esiotsa vähem. Töö on partnerlus. Alampalk või muu regulatsioon ei tohi seda partnerlust ohtu seada ega loodud habrast tasakaalu kõigutada.

Rääkimata sellest, et kõrgem alampalk jätab loomata lisatöökohti, võib see ka reaalselt vähendada olemasolevaid. Siin saame rääkida teatud tüüpi töödest, nt heakorra jms, mis on reaalselt tasuvad tasemetel allpool alampalka. Enamasti on jällegi selliste töökohtade võimalikud täitjad kas noored või seni pikaajaliselt töötuna olnud madala kvalifikatsiooniga inimesed.

Alampalga retoorika taga on alati olnud ainult erihuvidest motiveeritud poliitikud või organisatsioonid, mitte kunagi aga kained kaalutlused või majandusteoreetilised käsitlused. Alampalga retoorika taga seisavad ametiühingud, mis oma eksistentsis sõltuvad paanika ja hirmu külvamisest ja avaliku kaose korraldamisest ning erakonnad, mis valimistest valimisteni ärahirmutatud inimeste paanikast toituvad.

Ametiühingute ja sotsialistide jaoks on alampalk mitte tasu töö eest, vaid sotsiaaltoetus. Vastasel juhul mõistaksid nad, et palk pole midagi muud, kui ühe konkreetse inimese töö hind, mille määrab nõudlus tema oskuste järele. Tööandja sooviks on osta endale vajaminevat tööjõudu maksimaalselt madala hinna juures, kui samas töövõtjad püüavad oma oskuseid müüa maksimaalselt kõrget kompensatsiooni pakkuva tööandja juures.

Iga turul tekkiv hind sh rahapalk kujuneb tarbijate, st meie kõigi ühise käitumise tulemusena. Inimese töö hind sõltub sellest, kui kõrgelt tarbijad tema töö tulemit nende poolt ostetavas kaubas hindavad. Mitte kurjad korporatiivsed koletised – tööandjad – ei määra lõppkokkuvõttes töövõtja töö hinda, palka, vaid tavatarbijad. Meie kõik.

Iga hind, mis ei kujune turul loomulikult, kujuneb sunniga. Ja alampalk ongi selline ebaloomulik sund, mis vääristab õiglust ja toodab töötust.

Kõrge alampalk lööb kõige valusamini noori ja vähese kvalifikatsiooniga tööjõudu. Inimesi, kes just kõige rohkem meie abi vajavad. Alampalga kaotamine pole täna ilmselt veel reaalne. Küll aga tuleks edaspidistes käsitlustes arutada võimaluste üle alampalka kas east, erialast või muudest määravatest faktoritest läähtudes diferentseerida. Kuigi igasuguste erisuste loomine tekitab jällegi juurde uut ebaõiglust, oleks see siiski samm praegusest olukorrast edasi, suurema tööjõuturu paindlikkuse suunas.