Poliitilised tekstid. Presidendi aastapäeva kõne.

Üle paari aasta esimest korda kirjutades lohises tekst veidi pikaks.

Poliitika kapital on võim. Võimu nimel valitsevale jõule väljakutse esitamine, poliitiline võitlus võimu nimel, võimu haaramine ja võimu säilitamine ning kindlustamine on poliitilise käitumise esmased motiivid. Selle teadmise tähendus ei tohiks aga olla nii dramaatiline, kui seda tihtipeale soovitakse paista lasta. Kui meil ei ole probleeme aktsepteerimisega, et üldjuhul juhindub inimene oma käitumises enda subjektiivsetest huvidest või vähemalt ideedest/väärtustest, mida ta ise peab enda huvides olevateks, siis samadest põhimõtetest juhinduvad need, kes poliitilises konkurentsis parimatena meie seast esile tõusevad. Ja poliitikas – ning siin on lihtne, aga eksitav laskuda muna ja kana vaidlusesse – on kõige tähtsam võim; võim on vahend ühiskonna, väärtuste, vara ümberkorraldamiseks, -jagamiseks. Võim on keskne motiiv, mis hoiab poliitika masinavärki töövõimelisena ja korras. Igasugune poliitiline kommunikatsioon on sellele allutatud – nii heas kui halvas.

30 sekundi pikkusesse teleklippi on optimaalne paigutada mitte enam kui 72 sõna. Ka seda on juba veidi liiga palju. Selle lühikese aja jooksul, mis teile on antud oma auditooriumi tähelepanu pälvimiseks, sõnumi edasitoimetamiseks ja koostöös kuulaja/vaatajaga loodetavasti ka selle salvestamiseks, ei jõua ega tohigi teha palju. Selle asemel, et oma publikule edastada kolm ideed, tuleb pigem edastada üks, aga kolmel erineval moel.

Selline on poliitiline kampaaniakommunikatsioon, mis arvestab massimeedia omadustega ja inimeste tarbimisharjumustega.

Sellise kommunikatsiooni vastandvormiks on Tekst. Esseed, arvamusartiklid, kõned. Vormid, mis võimaldavad muidu paarikümne sekundi pikkusesse klippi paigutatud mõtte lahti harutada. Kui oleme sellisel kombel ülesehitatuna jõudnud kulminatsioonini, kus poliitik ütleb meile, et ta armastab Eestimaad ja hoolib selle rahvast, siis me vastuvõtuaparatuur aktsepteerib selle vastulauseta – sest kõike eelnevat arvestades, kuidas teisiti see saakski olla. Poliitikud, kes suudavad ja võtavad vaevaks aeg ajalt selliste formaatide kaudu oma mõisteaparaati ja ideoloogilist sättumust avada, saavad endale lubada ka 30 sekundilisi klippe, kus on kõrge üldistusastmega ja lihtsas keeles piirdutud vaid ühe lausega. Sest me teame, kuidas ta sinna jõudis. Ja me usume.

Sellise poliitiku ka pealtnäha vastuolulised, kontekstist väljarebitud tsitaadid või tööhoone uksest sissejoostes kaamerasse või mikrofoni püütud üksik lause ei muutu kunagi lumepalliks, mis poliitiku karjääri enda alla lömastaks. Sest me teame, kuidas ta tegelikult mõtleb ja mida arvab ning andestame vähetähtsad eksimused.

On tekste, mille väärtus iseseisvalt on tühine. Neid saab kõneleda vaid üks inimene ja tema isiksus – see, mida me tema kohta teame või arvame end teadvat – valgustab  lihtsate sõnade taga sügavamat tähendust. Ja on tekste, mida võib lugeda originaalettekannet kuulmata ning ikkagi kannatada külmavärinahoogude käes.

Mõned on head koos kõnelejaga ja ilma. Meenub Bill Clintoni kõne demokraatide parteikonverentsil 2004. aastal. Ilmavaateliselt mitte päris minu tass teed, aga väga elegantne; nii kõne esimene pool, mis joonistab välja erinevused vabariiklaste ja demokraatide poliitika vahel kui ka teine pool (eriti viimane kolmandik), mis on ennekõike Kerry kandidatuurile pühendatud. Siin on nii video kui tekst.

Kuna elu oli toona viinud lapsnõuniku ametisse (Videvikus Imbi Jeletsky ütles nii kenasti:”Peaminister lapsendas endale nõuniku”. Tänase päevani tuleb naerupisar silma), kus olulisim sisuline panus väljendus mõne valdkondliku poliitika kõrval valdavalt erinevates kirjatöödes, siis mõtlesin nagu Daniel Vaarik ühes hilisemas blogipostituses kirjutas, et poliitiku mõõdupuud on tekst ja kõne. Tekst ei tähenda siinkohal mitte kirjatööd, vaid sisemist ideoloogilist kompassi, mis ka kõige keerulisemate kriiside ajal mingi suuna annab. Kuigi selline kompass aitab muidugi poliitikut ennast, siis teadmine selle olemasolust kasvatab usaldust ja sisustab suhet subjektidega (jah, võimupoliitiku suhe tavakodanikuga pole suhe võrdsete vahel – ühel on riiklik vägivallamonopol ja võim, teisel vaid hääl ja jalad). Oma valimisringkonnas e-valimiste ajal sobivat kandidaati otsides püüdsin esimest korda leida sellist inimest, kelle puhul oskaksin prognoosida, kuidas ta võiks minu jaoks kümnekonnal olulisimal teemal otsustada, kui selline valikuvabadus tal peaks olema. Muidugi oli oluline, et minu ja tema prognoositavad valikud (valdavalt väärtusotsustused) kattuksid. Leidsin ühe. Küllap on neid inimesi rohkem, aga ma lihtsalt ei suutnud valdava osa puhul näiteks ette kujutada, mida nad ühe või teise moraaliküsimuse osas arvaksid. Puudus info.

Mida ütleb poliitiku kohta teadmine, et ta toetab vanemahüvitise praegust lage või peab vajalikuks kodukulusid alandada? Muidugi hoitakse sellistes küsimustes partei joont ja kuidas teisiti see peakski olema ning praktilised poliitikad peavadki mängima olulist rolli kodanike valimiskäitumise kujundamisel, aga me ei tea midagi nende inimeste kohta. Kõned ja tekstid annavad võimaluse end nõudlikule valijale avada. Kuulaja alati peab just ennast selleks, kellele kõne on suunatud. Seetõttu on tekstid ka tehnoloogiliselt hea viis otsekõne pidamiseks, sideme tekitamiseks.

Kõnede pidamine, kõnetamine on ka kultuuri küsimus. Keegi peab neid kuulama, lugema, tõlgitsema. Need, kes Riigikogu funktsiooni üle on iseäranis kriitiliselt polemiseerinud peaksid katsuma meenutada, millist riiklikult olulise küsimuse arutelu ja neid saatvaid poliitilisi kõnesid nad kuulanud või lugenud on. Kui puudub kriitiline kuulaja, siis pole vaja ka pingutada. Sellise kriitilise kultuuri olemasoluta ei sünni ka tõeliselt suuri kõnesid või kõnelejaid. Vaidleva ja argumenteeriva, kujundliku kõnelemis- ja kirjutamiskultuurita on raske tahta ka poliitikuid, keda sisepoliitilise karjääri järel saadaks edu poliitika, võimu järgmisel tasandil.  Seal, kus lõpeb kodumaise valija julgust andev mandaat ja erakonna toetav käsivars, algab poliitiku suveräänsus, iseolemine. Siis tuleb suu endal lahti teha ja loota, et mõistus annab suule mõistuspäraseid käsklusi. Puudu on ennekõike ka meediaformaatidest, mis sellist tegevust soosivad. Sest need inimesed on kahtlemata olemas, aga ometigi näitab poliitiline päevapeegel meile ennekõike organisaatorivõimega õnnistatud isiksusi. Muidugi – ajaloost ei leia me väga palju näiteid poliitilistest juhtidest, kes ainult valitsevad sõna ja sule abil. Kui, siis ainult halbu eksemplare. Ennekõike on poliitika sobiv keskkond tugevatele inimestele. Või nagu Dominique Moïsi kirjutab tänases Päevalehes – Sarko jaoks seisneb võim erakordsetes ja rasketes kriisioludes keeruliste otsuste tegemises. Stabiilsed ja õitsvad ajad ei ole atraktiivsed väljapaistva potentsiaaliga poliitikutele.

***

Kõnest endast.

Vabariigi Presidendi kõned on Eestis ainsad tipp-poliitiku ettekanded, mis alatiselt pälvivad laia tähelepanu, mis ühel või teisel moel kõikides olulistes kanalites kajastust leiavad ja mille üle ka kõige lihtsamas seltskonnas kaks korda aastas arutatakse. Selline tähelepanu on kindlasti korrelatsioonis inimeste üldiste ootustega presidendi rolli osas. Me ju valdavalt tahame, et kasutades oma päevapoliitika ülest (mitte poliitikavälist – vaatamata Eesti traditsioonile, et president astub valituks osutudes välja oma erakonnast, ei ole ükski Eesti president olnud apoliitiline – ja miks peakski) staatust saab president välja öelda ja sõnastada küsimusi, mida teised sekundaarsete poliitiliste konnotatsioonide ja varjundite tõttu ei saa. Erinevatel kõnedel on muidugi erinev funktsioon, vorm, toon. Kõnede ülesehitused on tihti keerulised, sest kõneleja ambitsioon on öelda palju ja erinevatele inimestele. Mõnele otse ja teisele vihjamisi.

Jäin rahulolematuks kajastusega, mida käesoleva aasta presidendi Vabariigi Aastapäeva kõne pälvis. Kõne vorm pakub liigagi rikkalikke võimalusi, et piirduda juhtkirjade tasemel kõne põhilise tooni või läbiva teesi käsitlemisega. Kui me juba oleme oma presidentide osas taas kord nõudlikuks muutunud, siis hinnakem tõsisemalt katseid meie nõudlikkust rahuldada. Eelöeldu vaimus panin kirja, mida olulisemate lõikude kaupa kõnest võiks arvata. Tajun, et katse võib olla labane ja kõnes mitmeid suuri emotsioone trivialiseeriv, aga annan oma parima. Ja kindlasti kuuleb igaüks ikka seda, mida tahab või loodab. See paratamatu, subjektiivne perspektiiv avardabki  poliitiliste kõnede potentsiaali pea lõpmatuseni. Üks kõne võib muuta kõik. Taasäratada kustunud lootuse või panna vere vemmeldama, stimuleerida adrenaliini vallandumist vereringesse. Mistõttu on ka suure pettumuse võimalus alati ähvardavalt horisondil.

Sissejuhatuseks laenan mõtte ühelt sõbralt, kellele kõnede kirjutamine pole ka päris võõras. Talle tundus, et presidendi kõne oli esmakordselt pöördumine eesti rahva poole – kui varasemad tekstid olid rahva muredega pöördumine (taotlus esindada) kellegi teise poole, valitsuse või Riigikogu. Nõustusin temaga kohe.

presidendi kõne eristas eelmistest asjaolu, et see võib olla tema viimane praeguses ametis – vaatamata oma otsusele taas kandideerida ja tõenäolisele valituksosutumisele tuli selle võimalusega siiski arvestada. Võibolla seetõttu oli see kokkuvõtlikum kui tavaliselt.

Sissejuhatuse järgsed avalõigud oli nii mõneski mõttes pühendatud nn võitjate (igasuguse halvustava tähenduseta. Võitjate põlvkond võikski edaspidi tähendada vähem ebaõiglaselt rikastunuid, vaid rohkem generatsiooni, kelle aktiivse tööelu ajal Eesti iseseisvus taastus) põlvkonnale. Nendele inimestele, tänu kellele ja kellega koos riigi iseseisvus taastati ja elati üle kõige raskemad ajad. Põlvkond, kes jättis rasketesse aastatesse oma tööjõu ja tervise, kus purunenud perekondade protsent ületab kindlasti poole. Sellele pingutusele on niisiis palju ohvreid toodud – ja nende ohvrite mõistmiseni pole me veel jõudnud – ning ajaloolises retrospektiivis peame sellele põlvkonnale andma positiivse, nende tegusid kinnitava hinnangu.

Kuhu edasi, küsib president ootuspäraselt. Kõnet originaalesitluses kuuldes vakatasin, sest kartsin seda teed, mis jalge alla võetakse. Minu jaoks kõneleb pidev eesmärgiotsing identiteediprobleemist ja vähesest enesekindlusest. Eesti krooniliseks kujunennud üleriigiline põdemine pikema vaate arengueesmärkide pärast on niivõrd kunstlik ja paternalistlik (ülalt alla arenguvisioonide kehtestamine, samades koosseisudes toimuvad eliidiseminarid jne) ja räägib ilmsest probleemist iseseisvalt oma igapäevast elu elada. Sõber Ott on sellest – vajadusest leppida riikliku patronaaži, olgu siis enda riigi või sõprade, lõppemisega – päris tabava arvamusloo kirjutanud.

Ma rõõmustasin, sest president kõnnib sarnastel radadel. Ilmselt on tal küll endiselt ametist tulenev kalduvus pikaaegseks sihiseadeks alles, aga oma aastapäeva kõnes rõhutab ta pigem seda, et Eesti inimesel on täna piisavalt vabadust, et ise võtta ette tarvilikke samme oma elujärje kujundamiseks. Vabadus ei saa põhineda hirmul olnu ees või sellega hirmutamisel. Siin kindlasti peitus üks vihje Eesti erakonnapoliitika, võibolla lausa poliitiliselt võimendanud rahvuskonflikti suunas. Vabadus realiseerub ikka ja ainult siis, kui vabadena, ausatena toimitakse.

Kui president tõstis sünnipäevakõnes ainsana konkreetselt esile spetsiifilised vabaühendused, siis mõtlesin, et see on küll nüüd liiga lihtne. Ja siis vaatasin paar lauda eemal istuvat Madle Lippust ja mõtlesin, et ega ikka ei ole küll. Ja siis mõtlesin, et minu elule on suurim positiivne institutsionaalne (kaugelt ees igasugusest formaalselt kooliharidusest) mõju olnud Eesti Väitlusseltsil, mille 20. sünnipäev ei ole enam mägede taga. Eestis oleks paslikum metafoor ilmselt “järvede”, “soode” või “saarte” taga. Vabaühenduses realiseerib inimene oma vabadust absoluutselt – ta annab osa sellest vabatahtlikult ära tingimusel, et teised samuti teevad. Presidendikõne läbiv tees oli hakanud ilmet võtma – inimese hakkamasaamine sõltub ennekõike sellest, kuidas me ise tahame aktiivselt oma väljateenitud vabadust kasutada – vaid nii saab kasvada meie elukvaliteet. Ühtse Eesti kombel – me oleme vabad. Üle väga, väga pika aja tabasin end kuulavat veendunud liberaali ilmavaatelist platvormi. Ta ei soovinud pisendada valitsuse rolli, aga tegi seda ometi.

President ütles, et kõige olulisem on, et inimesed tahaksid Eestimaal elada. Maa, kus kõik vabad inimesed alustavad samalt stardiplatvormilt ja sellisel juhul sõltub edasijõudmine temast endast. Kunstlik professori ja puusepa vastandamine ebavõrdsete stardiplatvormide võrdkujuna kõlas veidi elitaarselt – tegelik stardiplatvormide erisus on ju mujal. Vaesus ja alkoholism. Ka kaasteeliste suhtes jäiseim eestlane võib naabrile appi minna, kui on põhjust arvata, et see ei ela külma talve üle. Aga kui palju on meie hulgas neid, kes võõra, aga puruvaese perekonna laste järele on valmis hoolitsema.

Sotsiaaldemokraatlikke juuri kompav president tegi kummarduse ühtluskoolidele. Mida muud võis ta silmas pidada, kui tegi etteheite osade ellujäämisareenideks kujunenud koolidele. Aga siin võis ka autor silmas pidada kõiki neid paari(kümne) õpilasega maakoole, kus keegi ei taha õpetada ja kus parimalgi juhul ei saa me rääkida rahuldavast hariduskvaliteedist ning kus kooli püsimine on kinni poliitilisest tahtest selle halvemas mõttes – sest kui pole kooli ja sellele makstavat raha, pole ka omavalitsust. Loen praegu vana kaasvõitleja, nüüdse Riigikogu liikme Priit Sibula tegemistest Pühajärve kooli kaitsel – kuigi vabadust enim väärtustavate noortena seisime veel kümmekond aastat tagasi mõlemad hariduse kvaliteedi eest väljas. Mõtteviisi, et igas Eestimaa paigas peab olema võimalik korralikku avalikku teenust tarbida, tundub jagavat ka president, kui ta allutab igasuguse haldusreformi tegemise arutelu ennekõike just teenuse kättesaadavusele. Paradoksaalsel kujul on selge, et igasuguse avaliku teenuse standardi kehtestamisele (millelgi vähegi kvalitatiivset ambitsiooni oleks) tuleb suures osas kohtades kohapealne teenusepakkumine viivitamatult lõpetada, sest see ei vasta mõistlike kvalitatiivsetele ootusele ja standardi tõstmiseks pole olemas raha (mis on moraalne õigustus prentsioonile, et 1000 elanikuga vallas peab ülejäänud Eesti doteerimisel võimalik ülalpidada sama head kvaliteeti pakkuvat kooli, kui Tartu kesklinnnas?). Eelneva tõttu pean kohapealsele eluolule keskendunud lõike Presidendi kõnes küll ilusateks, aga paraku ei näita need selles paigaltammuvas diskursuses teed edasi.

Pean jonnakat tarvet ikka ja jälle vastandada elukvaliteeti igaühe individuaalse eesmärgiseadena makromajanduse küsimustele nõrkuseks. Mõistan selle põhjust – intellektuaalile, sõltumata ilmavaatest,  jääb ka parima tahtmise korral väheseks sellest, kui ametisoleva Riigikogu ja Valitsuse põhilised saavutused on just nende teemadega piiratud. Aga see käsitlus on ebaõiglane ja ka ebaõige. Meenutan kasvõi Presidendi Kärajaid, kus vestluses presidendiga jäi Skype’i tegevjuht Josh Silverman endale kindlaks – Eesti ettevõtete kasumi maksustamise edasilükkamise režiimita oleks väga raske põhjendada siin suure äriüksuse pidamist. Ärme unusta, et valdav osa lisandväärtusest ja maailma rikkusest sünnib siiski mingit laadi teadmistest ja teadjad lähevad oma äridega sinna, kus seda põhimõtet hinnatakse. Muidugi pole maksud põhilised. Aga maks ilmestab peale muud ka riigi ulatuvust inimeste eraellu, tsentraalset sekkumist, üksikisiku vähest usaldamist ja initsiatiivi, vabaduse karistamist ning piiramist.

Presidendi kõne oli parimas võimalikus tähenduses progressiivne ja vastandus konservatiivsusele. Suletud, rahvuskonservatiivne alalhoidlikkus ei ole mitte ainult paigalseis, vaid konteksti paigutatuna tagasiminek. Selles alalhoidlikkuses, millel on meie püsimises oma narratiivne roll (mida see rahvuslik alalhoidlikkus allesjäämise perspektiivis ikka tegelikult tähendab? Mis mõttes oleme olnud alalhoidlikud ja kuidas täpselt on see võimaldanud meil 10 000 aastat paiksetena, väikese rahvana ühe maasiilu peal istuda? Ma hindan näiteks Lauri Vahtre tehtud üritusi kirjeldada rahvusromantika ja rahvusliku konservatiivsuse rolli nüüdismaailmas, aga sellest kõigest jääb minule ühe piirava ühiskonnakorralduse ontoloogilise tähtsuse tõestamise seisukohast väheks). Nii oli presidendi kõne see osis, mis pühendus enda avamisele – ka iseendale –  väga sügavalt eestlase stereotüüpse olemusega heitlev. See kõnetas tänast haritud ja maailma uudishimuliku pilguga vaatavate noorte põlvkonda, kelle jaoks suletus saab tähendada ainult mõttelaiskust, aga mitte hädavajalikku kaitset välismaailma eest.

President ütles, et ise peame oma riigi ülalpidamisega hakkama saama ka laiemas maailmas. Hirm olnu ees ning veel suurem hirm tuleva ees on sundinud lugupeetud inimesi ka meie olulisimatele liitlastele saatma nõudlikke kirju, justkui oleks meid üksi jäetud ja meil oleks põhjust muretseda. Mulle tundub, et ka president võis seda silmas pidada. Olen ka ise varem kirjutanud, et selline skisoidne suhe oma sõpradega ja võimetus näha maailma teiste, iseäranis oma liitlaste perspektiivist on äärmiselt lühinägelik. Sarnaselt presidendile usun, et meil on põhjust olla rahul, et meie regiooni probleemide olulisus maailma erinevate murede raamistikus on madalama tähtsusjärgu küsimus.

Mul pole aimugi, kus seisab president rahvusvaheliste suhete perspektiivis mõju ja ideaalide, realismi ja idealismi ristteel. Aga mul on hea meel, et ta ilmselt jagab põhimõtet, et meie suutlikkus valitud ühiskonnamudeli ja valitsemisvormi eksportida ülejäänud maailma sõltub esmajärjekorras sellest, kui hästi on demokraatia ja põhivabaduste kaitse juurdunud kodus. Kui ilmnevad märgid demokraatia-väsimusest kodus, siis pole meil varsti asja nende väärtuste kaitsele tikkuda mujal.

Kas lihtkodanikul kõlba presidendi kõne arvustada ja sellele hinnanguid anda? Meil puudub selles osas kultuurikiht ja hea tava 🙂

Minu jaoks, oma erinevates rollides – eestlasena, vabadust kõrgeima väärtusena hindava inimesena, kes pole kindel, kus elan ma ise kümne aasta pärast või kus kasvavad üles minu lapsed – oli see hea kõne, mis rääkis kõigist nendest teemadest, mis minu ja julgelt üldistades, minu sotsiaalse lähiringi jaoks on Eestis olulised.