Poliitika fookusetusest ühe näite varal

Käesoleva kirjutise ajendiks sai ebameeldiv isiklik kogemus, kus rikuti minu õigusi minule kuuluva vara osas. Mul on aja jooksul tekkinud tunne, et varastamisel on oht nii Eestis kui ka maailmas laiemalt muutuda ühiskondlikuks normiks. Laiemalt aga jõudsin järeldusele, et me ei oska veel täna probleemide lahendamiseks poliitikas fookust

Eestis varastatakse kõike. Autosid ja jalgrattaid, käe- ja rahakotte, röövitakse poode ja panku, vilja ja maad. Ka keskkonna reostamine (nädalavahetusel Pärnus nägin, kuidas ühest rohelise lehega autost heideti sõidu pealt lahtisest uksest pudel välja) ja Valitsuse võimalikud soovid katta kalleid valimislubadusi võlakoormusega tuleviku arvelt on tegelikult varastamine.

Avalik varastamine ja riigi laiali tassimine, mida anarhistliku liberalismi (olen veendunud, et Eestis ei ole liberaalset erakonda, on vaid korralageduse taotlejad) ja kolhoosikorralduse aegse mõtlemise ristsugutis endaga kaasa toob, hakkab vastu ja tekitab maoärritust.

Selles leius ei ole paraku midagi uut. Res Publica „Vali kord!” oli samuti otsene reaktsioon sotsiaalsele tellimusele, mille avalik korruptsioon ja räige kuritegevus ning eelnevate valitsuste võimetus või soovimatus nendega tegeleda olid tekitanud. Meie lahendus poliitilise korruptsiooni ja narkokuritegude osas oli kõige selgemalt välja joonistatud karistuste karmistamises, mida me ka tegime.

Aga sanktsioonide ja keeldudega kõige vastu ei saa, eriti kui ühiskonnas puudub valmisolek tunnistada seadust ja õigust ülimana ja riiki autoriteetsena. Ja riigis, kus vaba inimene vabal maal on meie kollektiivne lähtepositsioon, ei peakski riigikultust kirjeldatud mõttes olema.

Keda või mida varastamises süüdistada? Äkki on iha teise inimese vara ja omandi vastu on meil loomuses – rehepapluse müüti utreerides me ju ise ehitame lugulaulu eestlastest kui põlistest hobusevarastest.

Esiteks, varastest. Räägitakse, et nõukogude ajal oli varastamisel justkui moraalne imperatiiv, sest varastati võõrvõimu tagant. Vaikne väljaastumine okupantide vastu, punase terrori murendamine ja nõrgendamine. Ma ei suuda päris adekvaatselt selle mõtte paikapidavust hinnata – tundub nagu enese tegude post-ratsionaliseerimine – aga see seletaks nii mõndagi. Näiteks seda, et omariiklus ei ole päris paljude kodanike teadvusesse jõudnud ning puudub selge arusaam, mis see Eesti Vabariik on ja kellele seda vaja on. Kuidas muidu seletada seda, et kõik mis pole keelatud, on lubatud; et meid juhib janu asjade ja emotsioonide järele ning puudub ühine püüdlus millegi enama järele. Ja omaenda riigis lihtsalt varastatakse üksteise tagant. Ühesõnaga, nõukogude mentaliteet ja usk, et pisivargus pole kuritegu, on mitmete jaoks põhimõte. Ja seda seadusega ei murra.

Eriti hästi paistab varastamine kui avalikult heaks kiidetud käitumine silma internetis. Muusika ja filmide varastamine ei tundugi olevat varastamine. Selle vastu olen ka ise eksinud. Tasumata filmide ja muusika allalaadimist ja teistele jagamist ei nimetata isegi enam varastamiseks, asemel on muud laensõnad, mis südametunnistusele varju ei heida. Ka üldise, tavapärase varastamise jaoks on eesti keeles tarvitusel palju uusi slängisõnu, millel moraali mõistes negatiivset kaalu ei ole ja mis pigem loovad varastamisest kuvandi, mis on naljakas ja lahe. „Rotti panema” või „vasakule panema”, kindlasti on neid asendsõnu veel. Võib arvata, et peale millegi „rotti panemist” ei tunne inimene ise, et ta midagi täiesti põhimõtteliselt vastuvõetamatut tegi.

Loomulikult ei rahulda meid pehme käsitlus varastamisest kui pelgalt mõtteviisisi probleemist. Suure osa ühiskondlike pahede sünnitusmajaks on vaesus. Vaesus on ignorantsuse ema, nagu ütles üks majandusteadlane ülemöödunud sajandil. Ja ignorantsus, hoolimatus teiste vastu, ülim enesekesksus – see ongi kuritegevuse kasvulava.

Tegelikult toimib sama põhjuslik mudel osaliselt ka vastupidi – kuritegevus sünnitab vaesust. Erinevates teaduslikes käsitlustes on see erilist äramärkimist leidnud näiteks Ühendriikides kõrge kuritegevusega regioonide kinnisvarahindu uurides. Kõrge kuritegevus ühes regioonis surub alla kinnisvarahinnad, piirkond muutub ebaatraktiivseks nii elanikele kui ka ettevõtetele jne.

Kuritegevus on üks riskidest, mille mille eest riik peab regulatsiooni abil kodanikke kaitsma. Meie riigi üks muresid on, et puudub debatt nende riskide üle. Debatt, mis tuvastaks, kas riski aitab maandada uus või senise regulatsiooni täiendamine või tekitab uus regulatsioon süsteemis defekti, mis riski paisutab. Näiteks sisuline debatt vanglakaristuste otstarbekuse ja toimivuse üle erinevate kuriteoliikide puhul. Kas reaalsete vanglakaristuste hinda mõõdame kroonides või nende efektiivsuses ära hoida edaspidist kuritegevust? Või siis debatt vaesusriskist ja alampalga kui seda võimaldava regulatsiooni rollist selles, kus eesmärgiks on vaesuse vähendamine, kuid tulemuseks hoopis töötuse ja vaesuse paisumine.

Sokrates tuletas oma kuulsas kaitsekõnes (kuigi see teda enam paraku ei aidanud) Ateena kohtu ees õigusemõistjaile meelde, et kohtu ette peaks astuma ainult need inimesed, keda õpetada enam ei saa. Mida see meile täna õpetab?

Meie valikud sõltuvad eelkõige sellest, kas ja millesse me üldse usume. Mina usun, et inimesed on loomult head, kuigi isekad; et, keskkond ja lihtsustatult „lastetuba” kujundab meie jaoks „hea” ja „halva”; et, olulisemad valikud seavad meie ette konflikti, kus ristuvad meie soovid ja sisemine moraal. Neid valikuid samuti seadustega ei kujunda.

Oleks ilmselge liialdus öelda, et täna koolides, kodudes ja ajakirjanduses poleks arutelu, debatti nende küsimuste üle. Oleks vale väita, nagu mitte kusagil teadlikult nende eetiliste valikute ruumi kujundamisega noortes inimestes ei tegeletaks. Paljukirutud eliitkoolid teevad tänuväärseid samme selle suunas, et lastele vähemalt natuke kultuuri ja tarkuseteri edasi anda. Paraku tänane haridus valdavalt eetika ja moraali kategoorias noori inimesi filosoofia, mitte ainult lõbu, vastuvõtmiseks ette ei valmista. Valdav osa valikutest tuleks elu jooksul aga just nendes kategooriates langetada.

Ühiskondlikus ning avalikus poliitilises debatis on probleemiks vale fookus. Fookus peab olema probleemide lätete juures ja mitte tegelema ebaolulisusega. Meie käsutuses olev ajaline ja intellektuaalne ressurss ei ole piisav selleks, et tegeleda hommikust õhtuni ühise maksuraha eest ebaoluliste asjadega.

Liiga suure tüki hammustamine pole omane ainult meile. Viletsat fookust saab sama hästi ette heita näiteks ka Lissaboni protsessile. Õnneks küll on täna juba vaikselt maad võtmas arusaam, et kui eesmärgiks on majanduse konkurentsivõime tõstmine, siis tuleb konkreetseid poliitikaid sihtida ja suunata just majandusele ja haridusele, mitte aga tegeleda igasugu tühja-tähjaga, mida ilusate ja kaasaegsete sõnapaaride taha saab peita. Näiteks „sotsiaalne sidusus” – üllatavalt palju on inimesi, kellele Euroopas raha antakse selle eest, et sotsiaalset sidusust kodanike vahel kasvatada. Kuigi on selge, et kõige „sidusam” on ilmselt rahvas, kus võimalikult paljudel inimestel on hea haridus, võimetekohane tasuv töö ja perekond.

Sestap on üle horisondi seatud kolmekümne aasta plaanid või ühiskondlikud kokkulepped „Eesti õnnelikuks 2035” üsna tulutud. Riik ei ole asi iseeneses ja selle abstraktset edu planeerida on ebaotstarbekas. Hea kujutlusvõime ning ajaloolise mäluga inimesed oskavad kindlasti ka hinnata mõneti paradoksaalset situatsiooni – vabas demokraatlikus riigis asjatavad suured inimhulgad riigi edu, arengu ja õnne planeerimisega.

Pooleteisemiljonilise rahva ja riigi ainus mõistlik ühine fookus saab olla haridus. Haritud rahvas saab enesega ise hakkama. Haritud rahvas varastab vähem, hoiab loodust rohkem, ei lagasta oma elukeskkonda, ei peksa naisi, hoolib lähedastest. Haritud inimene hindab vabadust ja mõistab sellega kaasnevat vastutust. Olgem mõistlikud ja tegeleme olulisega.