Ameerika uued hinnangud välispoliitikas

Valimisvõidu toonud kampaanias praegusest presidendist rohkem välispoliitikale panustanud Barack Obama puhul oleme õigustatult uudishimulikud – millise pilguga vaatab see järgmise kümnendi olulisim poliitik maailma ja kas see muudab ka meie vaateid?

Kuigi CNNi uuringu andmetel pidas ligi kaks kolmandikku Ühendriikide valijatest Obama kampaania olulisemaks teemaks majandust, joonistus Obama kampaania profiil eriti selgelt välja just välispoliitikas, eristudes konkurentide omast.

Obama kampaanialubadused Iraagi sõja lõpetamise kohta on hästi teada. Kindlasti on sellel otsene mõju ka meie poliitikale, kuna praegu teenib Iraagis Eesti jalaväerühm, kelle sealviibimise mandaati järgmiseks aastaks ei saa riigikogu veel pikendada. Puudu on Iraagi ja USA valitsuse vahel sõlmimist ootav vägede staatuse leping.

Eesti seaduste järgi on missiooni võimalik pikendada juhul, kui vastava riigi keskvalitsus meid kutsub või on olemas ÜRO julgeolekunõukogu mandaat. Praegu pole veel kumbagi.

Obama arusaam Afganistani missioonist on selgelt kooskõlas Eesti julgeolekupoliitiliste huvidega. Teisisõnu, Iraagist vabaneva ressursi suunaks prsident Obama Afganistani. Sellele vajadusele on viidanud ka liitlasvägede kõrged sõjaväelased.

Afganistani puhul muutub oluliseks ka teine Obama kampaaniaplatvormi läbinud neokonservatiivide omast erinev arusaam – valmisolek vastaspoolega läbi rääkida. Panustades selleks Ameerika poliitilist kapitali, vajadusel vahendades vaenupooli ja lisades argumentidele poliitilisi, majanduslikke või sõjanduslikke kaaluvihtu.

Sõjaline jõud on Obama jaoks meetod, mille abil luua keskkond ning julgeolekutingimused poliitilise kokkuleppe tarvis. Nii näeb ta Afganistani ja lisraeli-Palestiina konflikti, läbirääkimiste teel loodab ta Iraani mõjusfäärist eemale tõmmata Süüria ning lepitada Indiat ja Pakistani. Samuti lahendada USA valimiskampaanias välispoliitiliselt enim kirgi kiitnud teema – rääkida läbi Iraaniga, kes ihkab tuumarelvaga oma riiklikku enesekindlust toetada.

Kuigi viimase kaheksa aasta taustal tunduvad paljudele eurooplastele Obama sõnumid diplomaatiast ja läbirääkimistest mesijutuna, siis tegelikkuses pole siin midagi uut. Obama puhul on oluline, et ootuste ja lootuste laineharjal maailmapoliitikasse tõusnuna on tal küllalt poliitilist kapitali, et üritada läbimurdeid saavutada.

Läbimurrete käsuks räägivad samuti nii Afganistanis kui Iraanis ees seisvad presidendivalimised. Praegu on ka senistel vaenlastel USA administratsiooni suhtes uued lootused, mis võibki luua ainulaadse ajaakna läbimurreteks.

Meile pakub muidugi huvi see, kuidas suhtub Obama juhitud administratsioon Venemaasse ja tema enesekehtestamisele suunatud jõuvõtetesse naaberriikide suhtes. Enne Venemaa agressiooni Gruusias ei olnud see teema Obama jaoks välispoliitiliselt väga selge. See on ka arusaadav -Venemaa oli regionaalne mängur, kes ei mahtunud USA välispoliitilistes prioriteetides I.ääne-Euroopa, Hiina, India, Jaapani ja Lõuna- ning Ladina-Ameerika kõrvale. Gruusia muutis olukorda, sest seadis Ameerika ja Euroopa nõrkuse tõttu kahtluse alla USA moraalse positsiooni. Need kaks on viimased 63 aastat nautinud meie maailmajaos vankumatut üleolekut.

Gruusia konflikt paljastas koleda armi selle muidu ilusa tüdruku kõhu peal, keda kutsutakse Ameerikaks. Arm andis märku väljavenitatud USAst kohustustega Iraagis ja Afganistanis ning presidendiga, kelle välispoliitiline kapital oli otsakorral. USAst, mis ei suutnud saata piisavalt jõulist sõnumit Kaukasusse sealse konflikti rahustamiseks või ärahoidmiseks.

USA uue administratsiooni peamine ülesanne on nii seniseid kui ka uusi liite käsutades taastada oma võimekus ja moraalne üleolek. Meie ühine väärtusbaas loob selleks väga head eeldused.

Heidutuseks kõigile neile, kes peavad senaator Obamat pelgalt ,,pehme jõu” advokaadiks, tsiteerin tema kirjutist 2007. aasta suvel ilmunud ajakirjas Foreign Affairs 2007: ,,Ma ei kõhkle ja vajaduse korral käsutan sõjalist jõudu, ka ühepoolselt, et kaitsta Ameerika huve ja rahvast, kui meid rünnatakse või ähvardatakse.”

Usun siiralt, et nii Eesti kui ka kõik teised demokraatlikud, inimõigusi austavad riigid on teinud hästi, et usaldavad Ameerika Ühendriike oma strateegilise partnerina.