Hiina ja idealismi piirid

järgnev essee ilmus Diplomaatias nr 99 (november 2011). Olen peatoimetaja Iivi-Anna Massole iseäranis tänulik, sest sellises formaadis ja teemal ei ole esseistika avaldamiseks Eestis just palju võimalusi. Samuti soovitan Diplomaatias endas lugeda Maria Mälksoo kriitikat – mitmes osas on see asjakohane.

Riigikogu väliskomisjoni poolt algatatud ja kuni 2012. aasta kevadistungjärgu lõpuni vältav Aasia teemaliste kuulamiste sari on hea raamistik, et avada Eesti välispoliitika ida-fookus. Et järgmisel aastal saab Hiina endale eeldatavasti uue presidendi ning sinoloogid jälgivad võimuvahetuse kestvat protsessi juba aastaid huviga, on vaid kokkulangevus. Samas on selle arutelu laiemal lahtiharutamisel oht takerduda õõnsasse retoorikasse, mida poliitiliselt sisustada pole võimalik – jutt on väärtuspõhisest Hiina-poliitikast. Nagu ka julgeolekupoliitikas kitsamalt on Eesti välispoliitikas laiemalt suurim probleem mitte poliitika ise, vaid tõe suhtes nihkes olev kommunikatsioon, millega poliitilist substantsi pakendatakse. Kujunenud poliitilise kimbatuse põhjuseks on mõistagi Eesti nüüdisajalugu – ajaloo ja identiteedi positsioonide vastandusel põhinev päevapoliitika (mistõttu Eestis siiani pole olnud representatiivset vasaktsentrismi) sunnib samad küsimusepüstitused ülekandma ka välispoliitikasse.

Dalai laama tahtmatult kõrge profiiliga visiidiga (on ilmne, et kui Välisministeerium ja valitsusjuhid planeerisid tagasihoidlikku protokolli, siis peaministrit sel ajal asendanud konservatiivsed jõud võtsid ise initsiatiivi ja täitsid tühjaks jäänud ruumi) kaasnes ühetooniline keskustelu, milles jäi esindamata vaade, mis tasakaalustaks moraalsel tasapinnal seatud õilsaid eesmärke realisti põhilistest töövahenditest – meetodid ja võimalused – tingitud argumentidega rahulikuma ja Hiina enda sarnaselt, pikemaajalise poliitikaga.

Senises Eesti  Hiina-diskursuses võib eristada kahte liini – kriitilist, mille kohaselt tegutseb Eesti meie rahvusliku rikkuse kasvatamiseks Hiina suunal juba liiga palju või oleks Hiina profiil meie välispoliitikas liiga kõrge (nt Kaarel Tarand 20.10.10 Postimees “Hiina – Aasia vaene vana mees”) või Aasiat materiaalsetel põhjustel esiletõstvat “igatsevat” liini (nt Hannes Hanso 21.09.10 “Stagneerunult koonerdav Hiina poliitika”). Nii materialiseerub traditsioonilis-naivistlik idealistliku ja realistliku (või väärtuspõhise ja pragmaatilise) välispoliitika vastandus.  Ometigi ilmneb sellise valikuvõimaluse esitamise ekslikkus tõdemuses, et empiiriliselt pole idealistlikku välispoliitikat võimalik maailmas tuvastada. Pole välispoliitilist doktriini, mis ajahambale ja praktikale oleks vastupidanud, ning mille vormel oleks kantiaanlik moraalne imperatiiv – mis kutsuks end vastandama igale kultuurile või riigile, kus valitsemise kvaliteet ja iseloom ei vasta meie väärtushinnangutele, kus põhiõigused ei ole tagatud samavõrd universaalselt kui meil. Ka rangemalt võttes – seni pole nähtud ka edukat välispoliitilist doktriini, mis sunniks sekkuma igal juhul, kus mõni despoodist liider või autokraatlik režiim tarvitab omaenda rahva kallal valimatut vägivalda. Selliste doktriinide mitteleidmise põhjuseks pole lääne tsivilisatsiooni moraalne laostumine või printsiibitus, vaid lihtne asjaolu, et jõupoliitika maailmas piiravad reaalsed tagajärjed ettevõetavate tegude hulljulgust. Vormilt väärtuspõhist välispoliitikat (mille paratamatu osis on diplomaatilise skaala erinevates vormides konfliktid meie väärtusi mittejagavate riikidega)  kujundatakse vaid vormiliselt ja seda siseriikliku auditooriumi rahuldamiseks.

Mida õpetas Külm Sõda?

Külma sõja järgne rahudividend võimaldas paljudel teha vastupidiseid järeldusi – võidutses ju üks ideoloogia – ometigi ei alanud Berliini müüri langemisega idealistliku välispoliitika ajastu. Paradoksaalsel kombel tähendas Külma sõja lõpp muu hulgas hoopis rahvusriikide ajastu naasmist. Rahvusriikide tagasitulek on tähendanud ühtlasi globaalse arutelufoorumi totaalset killustumist ja allutamist tõelisele üksikhuvide Paabelile. Seda sama rahudividendi jäi pikalt maitsma ka USA ise (kuigi olukorras, kus päris puhtalt sõjalise ülekaalu tõttu saavutati puhas seljavõit viimati pool sajandit tagasi ja täna ollakse veel saapanööre pidi kinni pikimas sõjalises konfliktis USA ajaloos, ei ole praktiline ka senist hegemooni staatust ülehinnata). Langemata nüanssidesse (mis mõnes teises arutelus võivad osutuda väga tähtsaks) on selge, et ühel hegemoonil põhinev rahvusvaheliste suhete süsteem on asendunud juba mitme suurjõuga (kus USA on endiselt teistest peajagu üle).

Mitme suurjõuga süsteemides on osalistel ülekaalu saavutamise keerukuse tõttu lihtsam toetuda jõudude tasakaalu põhimõttele. See tähendab tegelikult suhtelise maailma saabumist. Selline maailm neelab väikeriike – ütlematagi on selge, et hetkearengud on meile laias laastus ebasoodsad, asetseme ju ajalooliselt erinevate jõudude tasakaalupunkti vahetus läheduses – mõnikord ühel, teinekord teisel pool soovitud piirjoont. Seda kaalutletum ja targem peab olema meie kohalolek maailma välispoliitilisel areenil.

Hiina on kogu aeg siin olnud

Kodused kriitikud on esitanud väiteid, millede kohaselt on Hiina riik viimase aastakümne kiire kasvu tulemusena oma potentsiaali realiseerinud ning edasi järgneb paratamatult pendli liikumine vastassuunas. See käsitlus ei võta arvesse teatavaid mastaabiga kaasnevaid matemaatilisi realiteete ja sulgevad silmad Hiina pidevalt kasvava tähtsuse ees rahvusvaheliste suhete süsteemis. Hiinal oli muuseas üksjagu erinevaid probleeme ka aastal 1800 – aga see ei takistanud tal pelgalt oma suuruse tõttu olemast SKP-lt maailma võimsaim majandus. Praegune Hiina lihtsalt naaseb oma ajaloolisele pärispositsioonile, mis selle mõõtmetest johtuvalt on peaaegu et paratamatu – ning selles on dramaatilisust võimalik näha vaid neil, kes vana hea eesti ütlemise järgi oma ninast kaugemale ei oska vaadata.

Kompleksivaba käsitlus Hiina tõusust oleks aga arutelu sellega kaasneva vastutuse üle. Endine USA riigisekretär dr Kissinger kirjutab värskelt avaldatud Hiina-teemalises mälestusteraamatus (sobivasti “On China”) Deng Xiaopingi tagasitõmbumisest Hiina poliitiliselt areenilt. Oma järeltulijale ja järeltulevale juhtide põlvkonnale jättis Deng kollektsiooni erinevaid juhtnööre – muuhulgas ka “ära kunagi haara juhtrolli”. Aga just see vastutus – nii oma maailmajao kui ka teiste, kodust kaugemale jäävate probleemide lahendamisele kaasaitamise eest – käib suurjõuks olemisega kaasas. Hiina tõusu eitamise või ignoreerimisega aitame kaasa tõusuga kaasnevast vastutusest vabanemisele. Aga selle vastutuse panemine Hiina õlgadele on võimalik ainult läbi dialoogi ja hõlmamispoliitika.

Hiina ei ole ka tagurlik agraarühiskond, mis koloniaalahelad kõrvaleheitnuna teeb meeleheitlikke või abituid pingutusi, et vabaneda eelmiste isandate patronaaži alt. Hiina tsivilisatsioon on nii kultuurilise kui majandusliku mõju toel juhtinud suure osa inimkonna arengut aastatuhandeid – olgugi, et ka antiikse Rooma turgudel ei teatud enamasti mitme Hiina või Kagu-Aasia kauba tegelikku päritolu. Hiina mõju on läbi ajaloo ulatunud oma vahetust naabrusest oluliselt kaugemalegi – kui Meri „Hõbevalge“ hüpotees eestlaste idapäritolust tõendamist peaks leidma, siis pole sellest puutumata meiegi (selle narratiivi paikapidavus oleks üks võimalus end Venemaa naabruses kuidagi loogiliselt tunda). Kolmandik maakerast elab selles maailmajaos, milles tugevaima külgetõmbejõuga on kahtlemata just Hiina.

Hiina asetseb tohutu suurusega maalahmakal, mille koosseisus on muuhulgas ka maailma suuremad viljakad tasandikud. Hiina pole homogeenne ei geograafiliselt ega keeleliselt – seal elavad inimesed räägivad viide suurde keeltegruppi kuuluvaid keeli. Muidugi, tegelikult tuleb meil üksteisega Hiina tundmise osas olla kannatlik, sest Nõukogude Eestis vahendatud ajalugu sedastas Hiinast puudulikku käsitlust, ometigi ei saa see õigustada selle maa kategoriseerimist „uute ja arenevate turgude“ marginaliseerivasse klassi. Hiina ajalugu räägib tegelikult vastupidisest. Arusaam Hiinast kui põllumajandusmaast, kus valdav osa inimesi on alati elanud maal ja riisi kasvatanud on taas nõukogude ajal kujundatud mulje, mille omakorda küll põhjustasid Mao ajal rakendatud reaalsed poliitikad. Aga see silmapilk Hiina ajaloos unustab mugavalt eelnenud aastatuhanded. Muidugi on sellel ka arusaadavad põhjendused – vaatamata kõigele teame me ka täna Hiina ajaloo kohta võrdlemisi vähe. Kui meil on näiteks hilise Keskaja lõpust alates aasta aastalt olemas üsna detailne pilt sellest, millised olid tähtsamad sündmused olulisemates mandri-Euroopa riikides, siis Hiina ajalugu tunneme endiselt sajandite täpsusega. Aga mitte seetõttu, et selle kohta oleks vähe kirjalikku materjali – erinevalt euroopa rahvastest on Hiinas ajalooliselt kirjasõna olnud suulise kokkuleppe ees eelisseisundis ja kirjalikku materjali ajaloo kohta on seal rikkalikult (Gernet, 2008).

Kommunism on Euroopa kontinentaalfilosoofia ja alles seejärel Nõukogude Liidu “kingitus” Hiinale. Sellele vaatamata on Hiinas ka ajalooliselt omandi tähendus erinev meie omast  – rangelt võttes Hiina poliitikafilosoofia sellist terminit meile täielikult mõistetavas tähenduses ei tunnegi. Samas loobusid hiinlased kommunismist juba Deng Xiaopingi (kes oma poja väitel pidas Gorbatšovi idioodiks – sellest kirjutab värskelt kirjastatud Ezra Vogeli raamat “Deng Xiaoping and the Transformation of China”) ajal, asendades selle sotsialismiga. Täna soovib Hiina, et EL tunnistaks seda toimiva turumajandusena, et saada seeläbi kasu lihtsustuvast kaubandusrežiimist. Hiina on ka WTO liige (Venemaa teadupärast veel ei ole – täna vaid Gruusia võimalikule vastuseisule vaatamata on üsna tõenäoline, et 2012 saavad ka nemad täisliikmeks). Täpsem oleks Hiinat kategoriseerida autoritaarseks riigikapitalismiks. See oleks juba samm edasi – iseäranis Eesti ajaloo- ja identiteedipõhises poliitdiskursuses selgineksid mitmedki pead, kui loobutaks Puna-Hiinast rääkimisest.

Post-modernsesse maailma sobivalt ei tunne Hiina ka transendentseid tõdesid, ei tunta ka Headust iseeneses – lihtsustatult spekuleerin, et see ainuüksi välistab idealistlike välispoliitiliste doktriinide igasuguse kattuvuse võimalikkuse Hiina veel areneva rahvusvaheliste suhete teooriaga (2011 talve The Washington Quarterly’st võib lugeda David Shambaugh artiklit, kus ta eristab seitset võistlevat Hiina välispoliitika koolkonda – marurahvuslikust rahvusvaheliste integratsionistideni). Hiina vaim ei suhtu hästi absoluudi ideesse, ei erista rangelt hinge ja mateeriat; eelistab vastandamisele üksteise täiendamist ja sõltuvussuhet, hindab korda kui orgaanilisust totaalsust, täiust. Eesti konservatiividele peaks sümpaatne olema, et Hiinas on kohati tänase päevanigi perekond ja suguseltsid suutnud modernsele individualismile vastu panna (Fukuyama, 2011) ja impersonaalse administratsioonimudeliga käsikäes Hiinat haldusvormelina kui mitte valitseda, siis hillitseda.  Eelneva esiletoomine ei teeni muud eesmärki kui et illustreerida mõtet, et Hiina rikkus on oluliselt suurem seal hetkel makstavast keskmisest palgast; et Hiina on keeruline ja tema mõistmiseks ja endale tema suhtes parima võimaliku suhtlusstrateegia kujundamiseks on meil palju vaja õppida. Paradoksaalsel kombel nõuab huvide põhine strateegia tugevat empaatiavõimet – suutlikkust panna end teise positsiooni (kasvõi selleks, et teise poole käitumist mõista, arukalt mõtestada).  Puudujäägid selles suutlikkuses on minu suurim etteheide Eesti välispoliitikale – enim paistab see silma meie umbuskliku suhtumisega Prantsuse või Saksa välispoliitikasse. Muidugi ei tähenda eelnev, et peaksime tegema järeleandmisi enda põhimõtetes. Realistlike positsioonide kaitse on alati teinud keeruliseks see, et sellega paramatult kaasneb süüdistus põhimõttelageduses.

Muuseas – pole üldsegi lapsik küsida, miks on veel kolmandal sajandil e.m.a multipolaarse Hiina areng viinud ta poliitiliselt teise hetkeseisundisse, kui võrreldaval perioodil näiteks Euroopa? Lisaks võimalikule filosoofilisele komponendile (väärtushinnangud, kosmoloogia) võivad põhjused olla ka palju maisemad. Näiteks geograafia (tasane maismaapind, mis oli suurte armeede jaoks lihtsasti läbitav) ja siiski veidi suurem kultuuriline homogeensus muidu samuti erinevate etniliste gruppide vahel (Fukuyama, 2011). Soovitan selle kinnituseks tutvuda kaasaegse Hiina ühinemislooga – sellega sai hiina rahvuslaste meelehärmiks hakkama Tšingis-Khaani lapselaps Kublai Khan (hiinlased nimetavad teda Yuan Shizu). Oluline on siinjuures mõista seda, et vallutuskampaaniatega kokkukleebitud impeeriumi aitas integreerida just kultuur – mandarini kõrgeltharitud bürokraatia sulandas võõrvallutajad endasse – need võtsid üle “Hiina” valitsemistavad ja kultuuri. Andrew Mango “Kublai Khan” on ka meie raamatupoodides saadaval, soovitan.

Kui pole teises pooles kindel, siis taandu oma rahvuslike huvideni

Kas ja kuidas suhelda riikidega,  kelle reaalses siseriiklikus valitsemispraktikas manifesteeritavad väärtused on meile võõrad või lausa vastuvõetamatud? Meil on võõraste väärtustega riikidega võimalik asiseid partnerlussuhteid rajada ilma, et me iseend nendes kaotaksime ning samal ajal kasvatada tõenäosust, et ka selles riigis toimuvad muutused meid väärtuseliselt lähendavad.

Alustuseks peame sõnastama  Eesti riiklikud huvid rahvusvaheliste suhete perspektiivis. Eesti on riik, mis tahab jätkuvalt kuuluda liberaalsete demokraatiate perekonda. Igal inimesel peab olema inimõiguste ja kodakondsusega kaasnevate põhiseaduslike põhiõiguste ja vabaduste kaitseks pöörduda sõltumatu kohtu poole, poliitikat peab kujundama valija mandaadiga seadusandja ja elluviima seadusandja mandaadiga ning selle ees vastutav täitevvõim. Selle korra eesmärk saab olla ainult eesti kodaniku vabaduste kaitse ja lootus, et need inimesed seeläbi vabatahtlikult ja üheskoos on midagi rohkemat kui üksnes liidetavate summa – vaba rahvas. Need on väärtused, millest tõsine hälbimine kodus tooks kaasa tõsised tagasilöögid meie üldises tõsiseltvõetavuses riigina.

Majandusliku ja iseseisva poliitilis-sõjalise mõjuvõimu projitseerimise võimeta on see tõsiseltvõetavus kogu meie riiklik kapital – meie pühendumus tõeliselt vaba demokraatia eelduseks olevatele väärtustele. Arvestades meie ajalugu, siis sedavõrd rangem peab olema meie idealism humanistlike põhimõtete eest seismisel kõigepealt kodus ja seejärel ka võõrsil. Kui anname oma riigis sellel rindel kilomeetri järele, siis kannatab meie välispoliitiline positsioon disproportsionaalselt rohkem. Seega ütleksin, et meie huvides on, et rahvusvaheline riikide kogukond teaks Eestit kui vabadusest, nii inimeste kui riikide, kompromissitult lugupidavat riiki, kelle sisepoliitika annab ainest ja tuge välispoliitikale. Riiki, kes täieliku sõnavabaduse tingimustes tihti lahvatavatele pingetele ja vaidlustele vaatamata ei anna järele kiusatusele sõna-, tahte- ja teovabadust piirata, võetakse tõsiselt ka siis, kui ta võtab sõna teistes riikides ebaõiglaselt koheldud inimeste kaitseks. Meie huvides on stabiilsete ja demokraatlike riikide vöötme tegelik laienemine ja inimeste elujärje reaalne paranemine. Demokraatia õnnestumine taaskinnitab meie enda langetatud valikute õigsust ja kinnistab koos sarnaselt mõtlevate riikidega püsima valitud rajal. Idealistlike ja konfrontatiivsete välispoliitika mudelite põhiprobleemiks on see, et need pole järjepidevad, ei kattu tihti koduse poliitikaga (teoreetilises välispoliitilises liinis on lihtsam ühte joont hoida kui igapäevaselt oma riiki valitsedes) ja kaotavad seetõttu kiiresti igasuguse usutavuse ja moraalse üleoleku.

Liberaalsel demokraatial pole maailmas veel absoluutset moraalset positsiooni

Ärme lase end viimase kuue aastakümne rahust Lääne-Euroopas uinutada. Demokraatia on noor ja õrn ning kaugeltki mitte kõik tsivilisatsioonid ja nendes toimivad ühiskonnad pole veel veendunud selle positiivses mõjus inimeste kooselu korraldamisele. Liberaalse demokraatia viimine tule ja mõõgaga rõhututele (idealistliku välispoliitika üks võimalik väljund) on lihtsameelsele lihtsam lahendus, kui liberaalse filosoofia kandepinna aeglane laienemine läbi eeskuju ning heaolu ja jõukuse levimise. Lisaks osutab praktiline kogemus jõu abil demokratiseerimise läbiviimise ilmsetele puudustele – peatselt ilmuv USA endise riigisekretäri Condorleezza Rice’i autobiograafiline raamat on loodetavasti tugevam kaitsekõne Bushi vabaduse agendale, kui seda on olnud Rumsfeldti või Cheney vastavad teosed. Kestvamateks on aga osutunud need demokraatiad, kus muutuseks vajalik potentsiaal on küpsenud seesmiselt ning kellele on vajalike reformide läbiviimiseks seejärel kõikvajalikku toetust antud. Rice ise on sõnastanud demokraatia juurdumise keerulisuse elegantselt – selle põhjuseks on demokraatia keeruline olemus, mis seisneb erinevate demokraatia praktikate ja kultuuri omavahelistes mitmekoelistes ja vastastikku mõjutavates suhetes (Rice, 2008). See pole võibolla päris seesama, mis nõustuda näiteks „suveräänse demokraatia“ võimalikkusega liberaalse demokraatia kõrval, aga viitab käsitlusele, et demokraatia põhimõtete rakendamine on kultuurispetsiifiline.

Ise peame säilitama meelekindlust vabaduse kaitsel

Paradoksaalsel kombel on mitmed meie enda eksperdid jka poliitikakujundajad, kes kümmekond aastat tagasi olid valmis toetama demokratiseerimise nimel idealistlikku ennetavate löökide doktriini, täna oma seisukohti revideerinud – demokraatia tõrviku läitmine Tora Bora koobastes on asendunud retooriliselt vähemambitsioonika eesmärgiga “stabiilsus”.

Muidugi – sellega võib nõustuda, aga kindlasti ei kattu see pikaaegselt kasutusel olnud strateegilise kommunikatsiooni sõnumitega nende sõjaliste sekkumiste algsete eesmärkide kohta (kui Eesti osalust ISAFi missioonis õigustada Ida-Virumaa narko- ja HIV-epideemiaga, siis briti kaupmeeste eestvedamisel imporditi veel 1880ndal Hiina iga-aastaselt 100 000 kasti oopiumi. Sõjaks põhjust küll – ja neid teadupärast ka peeti. Hiina Oopiumi-sõjad on tänaseni jätnud jälje hiinlaste kollektiivsesse mällu ja mõjutavad nende välissuhteid). Selline meelemuutus on märk sisemisest nõrkusest ja ebakindlusest – olles kirjeldanud hiina kultuuri omapärasid võiksin analoogselt väita, et demokraatia pole Hiinale omane ja kultuuriliselt lähedane (kuigi, kas pole uskumatu, et just Kagu-Aasia on andnud maailmale pea ainsad kaasaja autoritaarsed, kuid edukad kaasajastajad – sh Lõuna-Korea, Taivan, Singapur ja Hiina ise).  Muidugi on see väide sisuliselt sama õõnes kui kõla, mis seda saadab. Noore riigina oleme lasknud sõjaväsimusel juba asuda uuristama oma baasväärtuseid, selle asemel et kasvõi omade ringis aktsepteerida taktikalisi vigu. Eelnev ei tähenda, et viidatud julgeolekumissioonidel osalemine oleks (välis)poliitiliselt vale olnud. Pean Eesti osalemist nii Iraagi kui Afganistani missioonidel julgeolekupoliitiliselt ainumõeldavaks, kuid võibolla oleksime pidanud järjepidevuse ja aususe nimel algusest peale rääkima oma osalemise põhjendustest veidi realistlikumalt. Idealistlikult kujutatud illusoorsete eesmärkide mittetäitumine murendab toetust nii missioonidele kui ka surub Eesti julgeolekupoliitika kuvandi kõverpeeglisse. Kardan, et selliselt kujundatud strateegilise kommunikatsiooni viljadega “hõrgutamine” seisab meil veel ees.

Maailmas on võimalusi Eesti riiklike huvide edendamiseks rohkem, kui meil selleks vajalikku raha, aega ja vaimujõudu. Oma esmaste riiklike huvide edendamiseks ja kaitseks oleme liitunud sarnaselt mõtlevate riikidega nii NATOs kui Euroopa Liidus. Nende peaaegu kattuvate koalitsioonide eesmärk on labaselt öeldes vältida konfliktide puhkemist liikmete vahel, säilitada alliansi piires meie ühiste väärtuste domineerimine, kasvatada ja kaitsta liikmesriikide elanike heaolu ja julgeolekut. Selles, ennekõike julgeolekupoliitilises perspektiivis ei ole täna veel Hiina meie liitlane. Kuid maailma suurima, kõige kiiremini areneva riigi kaasamine rahvusvaheliste suhete süsteemi vastutustundliku osapoolena, on tõepoolest tähtis. Eesti, väikese osalisena suurel malelaual, saab selleks muidugi teha mõõtmatult vähem, kui selle nimel iga päev pingutavad suured, vabad riigid – Ühendriigid ja Euroopa vanad demokraatiad. Kõigile on päevselge, et suuresti on nii Aafrika, Ladina-Ameerika, Kesk- ja Kagu-Aasia suurte hädade ning külmemate ja kuumemate konfliktide lahendus selles, kuidas kavatseb rahvusvaheliste suhete süsteemis osaleda just Hiina, kes juba täna suudab kontreerida või tasakaalustada peaaegu täielikult kõiki EL ja USA pingutusi nendes regioonides.

Euroopa Hiina poliitika on selle suuremate liikmesriikide Hiina-poliitika – see on aga igal juhul üdini realistlik ning hetkehuvide põhine. Ühendriikide Hiina-poliitika põhitelg on oma taotluses erinevate siseriiklike huvide konsolideerimise vajaduse puudumise tõttu veelgi konkreetsem. USA on teadlikult liikumas üliriigi staatusest esimeseks mitme väga olulise riigi grupis – kolme aasta jooksul tõenäoliselt kolmandat korda kärbitav kaitse-eelarve ning vähendatav Aasia sõjaline profiil peegeldavad muutunud ambitsioone. See tarkus eristab teda mitmest varasemast impeeriumist, kellele tegelikkuse ignoreerimine väga kalliks kujunes. Selle muutuse aktsepteerimine on ebamugav, kuid vältimatu; meie jaoks tähendab see seda, et Ühendriikide liitlased peavad oma julgeoleku tagamiseks enda jalad kõhu alt tihedamini välja võtma. USA jaoks aga tähendab muutunud tasakaal vajadust rahvusvahelise korra status quo säilitamise nimel olla dialoogis kõigi suurte ja oluliste mänguritega, kelle võimuses võiks olla vastutustundliku poliitika abil aidata stabiilsust ja rahu maailmas kasvatada. Usun, et see tõdemus võtabki kokku USA Hiina-poliitika põhiiva. Muidugi on siin täiendavaid asjaolusid nagu võlgniku-laenuandja suhted, aga strateegilises perspektiivis on oluline vaid üks – saavutada aktiivse välispoliitika abil olukord, et Hiina osaleks regionaalsete ja üleilmsete probleemide lahendamisele vastavalt sellele jõule ja olulisusele, mida riigi avanemine ja majanduskasv on endaga Hiinale kaasa toonud. USA on kahepoolsesse dialoogi astunud iga suurema mitte-Lääne riigiga – see peegeldab juba ammu muutunud maailma. Sellist maailma, kus kõige ohtlikumad on probleemid, mis on küll inimpäritolu, aga on hädaohtlikud demokraatiatele ja mitte(täielikele)demokraatiatele ühtemoodi. Selline kaasav lähenemine ei tähenda, et peaksime loobuma oma põhimõtetest, vaid pelgalt reaalse olukorra fikseerimist, kus loodame enda väärtusruumi laiendada läbi avatud dialoogi, mitte läbi konfrontatiivse retoorika, mille realiseerimiseks napib jõudu.

Samuti oleks väär pidada sellist Hiina-poliitikat USA jaoks kangesti uudseks. Nagu ka Mart Nutt hiljutises Eesti Ekspressis kirjutas, siis on USA-Hiina suhted alates Kissingeri-Nixoni orkestreeritud rapprochementist olnud juba pea et neli kümnendit laias laastus mitteideoloogilised – suuremate, geopoliitiliste kaalutluste (ühisosaks vajadus tasakaalustada Nõukogude Liidu agressiivset positsiooni nii Euroopa suunal kui Aasias (Vietnam jt). See ei tähenda, et Ühendriikidele inimõiguste olukord Hiinas korda ei läheks – vastupidi – läheb ja erinevate diplomaatiliste vormide kasutamise järgi otsustades rohkem, kui kellelegi teisele. Aga see ei tähenda, et kõikide küsimuste lahendamine allutataks absoluutselt ühele. Nii nagu ka Hiina suutis end diplomaatia abil välja tagurdada olukorrast, kus varasemalt seati kategoorilisi eeldusi USAga kahepoolsete suhete profiili tõstmisele (valdavalt seoses Taiwaniga ning USA vägede kohalolekuga seal). Sest geopoliitiline olukord tingis selle vajaduse.

Väikerahvana suudame alles jääda siis, kui suhtume maailma avatult ja õpihuviga. Maailma äärel paiknedes – olgu see siis Hiina tianxia imperaatorikesksest kultuurikontseptsioonist või USA keskse maakaardi perspektiivist vaadatuna – on meil kohustus teistest rohkem maailma mõistmiseks pingutada ja vältida provintslike kaitsereflekside ja komplekside küüsi langemist. Deklaratiivse retoorika saatel enesesse (Euroopasse) tõmbumine viib soovituga võrreldes vastupidistele tulemustele – saame küll multipolaarse maailma, aga ei soosi selle multilateraalset korraldamist.

Kasutatud kirjandus

Fukuyama, F. (2011). The Origins of Political Order. London: Profile Books.

Gelb, L. (2009 May/June). Necessity, Choice, and Common Sense. Foreign Affairs .

Gernet, J. (2008). A History of Chinese Civilization. New York: Cambridge University Press.

Kissinger, H. (2011). Dr. London: Penguin Group.

Rice, C. (2008 July/August). Rethinking the National Interest. Foreign Affairs .

Shambaugh, D. (2011). Coping With a Conflicted China. The Washington Quarterly .

Tarand, K. (2010). Hiina – Aasia vaene vana mees”. Postimees .