Meie eriline sõber

järgnev essee ilmus Postimehe lisas AK 16.01.2012.

Aasta 2012 on maailma poliitikas eriline. ÜRO Julgeolekunõukogu alalistest liikmesriikidest neljas võib vahetuda juhtkond.

Venemaa puhul on küsimus ennekõike selles, kas Putin on nõus tegema inkrementaalseidki vastutulekuid opositsiooni hõlmamiseks poliitilisse protsessi. Ka Hiinas on võimu üleandmine eelkõige huvitav neile, kes jälgivad kohtade jagamist eri klannide (peaasjalikult töölisklassi taustaga ning noorteorganisatsiooni kaudu tippu tõusnud populistid vs Shanghai majandusreformimeelsed ehk Jiang Zemini järglased) liidrite selja taga.

Prantsusmaal on valimistulemus vägagi lahtine, aga välispoliitikahuvilised ei näe ses võitluses mingeid reaalseid valikuid (Sarkozy esimene ametiaeg algas suure plaaniga arendada Euroopa iseseisvat kaitsevõimet, aga tegelik elu seadis prioriteedid taas kord ringi).

USAs valitakse tänavu ringi suur osa riigi poliitilisest juhtkonnast. Lisaks presidendile ja tema konkurentidele (USAs vahetub presidendiga koos kogu riigi administratsioon, tuhandeid inimesi ministeeriumite juhtkondades – meie mõistes on USAs poliitilised ametikohad ka kõik kantslerid, asekantslerid, valdav osa osakonnajuhatajatest, avalike suhete inimesed jne) peavad valijate ees aru andma ka 33 senaatorit (kaks senaatorit osariigi kohta, kuueaastased ametiajad; kaks kolmandikku sel aastal ümbervalitavatest kohtadest on praegu demokraatide käes) ja kogu esindajatekoda (Kongressi alamkoda, kaheaastased ametiajad) –, st igas (435) valimisringkonnas.

Lihtne (ja sugugi mitte ebaõiglane) oleks piirduda väitega, et järgmise USA presidendi otsustab majandus. Veel enam, kui tööpuudus ei vähene (USAs harjumuspäratult kõrge, üle üheksa protsendi) ega parane ka väljavaated, siis võib lisaks Valgele Majale vahetuda võim kogu riigis, sh Kongressi mõlemas kojas.

1991. aastal, pärast edukat sissetungi Iraaki, oli George Bush vanema toetusmäär 90 protsendi kandis – poolteist aastat hiljem oli sellest kehva majanduskonjunktuuri tõttu alles jäänud vaid kolmandik. Ka Obama tuli võimule ennekõike nõrga majanduse toel, mille seis pole tema ametiajaga ei halvenenud ega paranenud.

Reaalsust lihtsustades võib öelda, et majanduse arvamusliidritest arvab osa, et rahatrükk on aidanud ära hoida halvima. Samavõrd on aga ka neid, kes rahatrüki teed hukatuslikuks peavad, sest varem või hiljem peab ringlusse lastud lisaraha kaasa tooma inflatsiooni kiirenemise.

Samas pole Obama valitsusajaga kattuv föderaalreservi rahatrükipoliitika veel oodatud negatiivseid tagajärgi kaasa toonud. Vaatamata oma lodevale fiskaalpoliitikale saab USA endiselt laenata maailmaturult raha väga odavalt, USA riigivõlakirja peetakse endiselt (võrreldes alternatiividega) ohutuks kapitalikaitse instrumendiks.

Obamal pole oma valijatele praktiliste poliitikate näol midagi eriti ette näidata. Valimisaasta põhiküsimuseks saab olema trendi suund – kui tööhõive peaks kas või väikeste sammude haaval paranema hakkama, on Obamat tänu ametisoleku eelisele väga raske lüüa.

Eesti poliitikavaatlejaile pakub kahtlemata enam huvi välis- ja julgeolekupoliitika teemade roll valimisaasta heitlustes. Üldiselt on saldo jällegi Obama kasuks: USA peaaegu et pankrotti ajanud kaks paralleelset maismaasõda Iraagis ja Afganistanis hakkavad otsa saama – Iraagis on lipulangetamistseremoonia juba läbi viidud ja selleks korraks on jaks neljatärnikindralitest riigiehitustöödejuhatajatega Kesk-Aasias rassida samuti otsas.

Edukas erioperatsioon bin Ladeni tabamiseks ja võrdlemisi õnnestunud (ilma USA ohvriteta) õhukampaania Liibüas on enam kui küll, et tasakaalustada suutmatust sulgeda väljaspool seadust asuvat Guantanamo vanglat ja edutust Iisraeli-Palestiina konflikti rahumeelsel lahendamisel.

Kui lisada edukalt alanud Iraani hillitsemise poliitika (iseenesest õhku lendavad tuumarajatised ja atentaatides hukkunud tuumateadlased), siis on USA enda julgeolekukogukonnal põhjust oma presidendiga rahul olla. Küll aga on Obama välispoliitikast välja nõrgunud märksa huvitavam arutelu USA julgeolekupoliitika ideoloogiliste aluste üle. Nimelt süüdistavad mitmed vabariiklased demokraate ja president Obamat, et see on loobunud Ameerika erilisuse põhimõttest.

Ameeriklaste sõjalise jõu projitseerimise suutlikkuse vähenemine pole arutelu koht. Viimaste aastate jooksul olude tõttu kolm korda kärbitud kaitse-eelarve, aga ka teiste jõukeskuste paratamatu tõus on strateegidele ette andnud ebakindla, multipolaarse maailma, kus veel küll kehtib lääne põhimõtetele rajatud rahvusvaheliste suhete režiim. Kaitseplaneerijad suudavad kohaneda – väiksem eelarve tähendab realistlikumaid ambitsioone ja võimepakette. Raskem on sellisesse maailma aga kohandada USA viimase kahe ja veerandi sajandi julgeolekupoliitika aluspõhimõtet Ameerika erilisusest.

Teadupärast pole USA asutatud mitte ühe rahvuskillu kitsaste huvide kaitseks, vaid revolutsioonilise ideena oma emamaast (Suurbritannia) ja selle puudustest lahti öeldes. Asutajad Isad (Founding Fathers) lõid Ühendriigid inimese, vabaduse ja põhiseadusliku valitsuse printsiipidele, mis on põhjalikult läbi vaieldud.

Paljud näevad ka USA geograafilises isolatsioonis (kõrgtehnoloogilisel infoajastul pole nendel vahemaadel enam kuigi praktilist tähendust, aga meenutagem, et 18. ja 19. sajandil oli Atlandi ookeanil passiivne, ent füüsiliselt otsustav roll USA muust maailmast isoleeritud arengul) metafüüsiliste jõudude soosivat mõju – väljavalitust.

Ennekõike on see siiski sekulaarne käsitlus vabaduse ideel põhinevast riigist, kus varem kuningatele kuulunud õigused on neilt võõrandatud kõikide tavakodanike kasuks.

Ameerika erilisuse ideoloogia kujundaja tänapäevases mõttes oli Woodrow Wilson. Siinpool Atlandit käsitletakse Wilsonit ajalooõpikutes ennekõike kui presidenti, kes oma rahumeelses idealismis, hüljanuna jõupoliitika realiteedid, ei suutnud ära hoida ilmasõja lahvatamist.

Tõepoolest – ajades veel sõja alguses rangelt neutraalset joont, lükates tagasi ettepanekuid suurendada kaitsekulusid, viis ta ometi hiljem Ameerika sõtta. Aga mitte sõtta Realpolitik’i jõudude tasakaalu printsiibi taastamiseks, vaid lähtudes Ameerika erilisest missioonist, mis seisab kõrgemal rahvusriikide kitsast omahuvist lähtuvast diplomaatiast.

Selle maailmakorra kohal leviteerimise ideoloogiline alus on Ameerika altruism – oma kodanikele tagatud individuaalsete vabaduste universaalne kehtivus ja USA moraalne õigustus sekkuda ka teiste riikide samasuguste õiguste kaitseks.

Kissinger on selle Wilsoni intellektuaalse rännaku (rahuarmastavast neutraliteedist globaalse interventsionismini) kohta tabavalt öelnud, et tulemuseks oli õigustus üleilmsele ristisõjale (Kissinger, 1994).

«Õigus on hinnalisem kui rahu, ja me hakkame võitlema väärtuste eest /…./ demokraatia eest, väikeriikide õiguste ja vabaduste eest /…/ mis kindlustab koostöö ja rahu kõigile rahvastele ja teeb lõpuks vabaks kogu maailma.» (Lõik pärineb Wilsoni kõnest Kongressi mõlema koja ühendatud istungil, kus ta taotles USA sõttaminekut.)

Üldistatuna on see andnud USA-le iseenda ees õiguse käituda ainult omaenda seadustest lähtudes. Aga mitte ainult – juba alates de Tocqueville’ist on ka ülejäänud kristlik läänemaailm vaadanud USA poole pilguga, mis tunnistab sellega kohtudes viimase moraalset üleolekut – ja austab teda selle eest.

See moraalne üleolek – ja valmidus selle eest teatud tingimustel ka maailmas seista – on ka põhjuseks, miks kahepoolsed suhted USAga on niivõrd olulisel kohal ka Eesti julgeolekupoliitikas. See erilisus – mida on võimendanud inglise keele muutumine prevaleerivaks poliitika- ja teaduskeeleks ning USA popkultuuri agressiivne levik – leidis 20. sajandil üsna laialdast tunnustamist, isegi kui seda tunnistada ei tahetud.

Marshalli plaan, Berliini õhusild, Nõukogude Liitu ohjeldav tuumaheidutus Euroopa pinnal kõnelevad kõik sellest erilisusest – valmidusest pidevalt investeerida raha, poliitilist kapitali ning vajadusel valada verd, et kaitsta oma liitlasi, kui oleks võinud piirduda ka vähemaga.

Seoses ameeriklaste üleilmse võimu paratamatu vähenemisega on intensiivistunud ka keskustelu USA geopoliitilise asetuse ideoloogiliste aluste üle. Kui 1980. aastal esines USA meedias viiteid Ameerika erilisuse diskursusele kahel korral, siis iga aastaga tõusis see teema aina sagedamini päevakorda, möödunud aastal (30. novembri seisuga) lausa 2580 korral (Karabel, 2011) – ja ka valimiskampaania raames.

Detsembri esimeses pooles mõneks hetkeks vabariiklaste presidendikandidaadi sisevalimiste  üheks soosikuks muutunud Newt Gingrich koguni üllitas selleteemalise raamatu ja produtseeris kahasse abikaasaga ka dokumentaalfilmi.

Milles on iva? Vabariiklased püüavad niigi polariseerunud Ameerika päevapoliitilises diskursuses portreteerida Obamat euroopaliku sotsiaaldemokraadina (selles kontekstis peetakse halvustavalt silmas taotlust kõiki võrdselt kohelda), kes soovib Ameerika erilisusest (moraalne üleolek, iseäranis vabadus – iga ameeriklane kui Jumalalt otse saadud õiguste ja vabadustega suverään, ei iial riigi subjekt) loobuda ning kelle külastusi teistesse riikidesse saadavad vaid vabandused tehtu või edaspidi tehtava  eest.

Vähegi terasemale poliitikahuvilisele on ilmselt teada, et need süüdistused on õõnsad ja sisutühjad. Kuid järjekordse gallupi­uuringu järgi usub vaid 58 protsenti ameeriklastest, et president Obama peab Ameerikat ja ameeriklasi eriliseks (suurusjärgu võrra vähem kui Reagani, Clintoni või George W. Bushi puhul).

Käesoleva keskustelu areng ei kujune president Obamale kindlasti iseenesest saatuslikuks ja olen kindel, et see osa vabariiklaste strateegia on ummiktee või vähemalt mõttetu kõrvalekalle põhiküsimuselt, milleks on majanduse seisukord. Ometigi tuleb seda jutuajamist jälgida – aasta-aastalt kasvanud endasselangemised ja kahtlused oma rolli ümber kõnelevad Ameerika võimaliku uue isolatsionismi eelloost. Intellektuaalse enesekindluse äkiline vähenemine on ennegi pankuritest marksiste teinud ja põhjustanud väljapoole arusaamatuid kannapöördeid nii inimeste kui riikide käitumises.

Küsimus Ameerika erilisusest ning sellest, kas see väljendub enda eraldamises vähem erilisest maailmast või vastupidi, ülejäänud maailma kujundamises enda näo järgi, puudutab meid liberaalse demokraatiana samavõrd kui ameeriklasi.

Karabel, J. (2011 DEC 12). Retrieved 2012 JAN 6 from Huffington Post: http://www.huffingtonpost.com/jerome-karabel/american-exceptionalism-obama-gingrich_b_1161800.html

Kissinger, H. (1994). Diplomacy. New York: Simon & Schuster