Liberaalseid kaalutlusi samasooliste abielu toetuseks

 

Ma ei arva, et küsimus sooneutraalse abieludefinitsiooni võimalikkusest on Eesti jaoks kriitiliste teemade edetabeli tipus. Pean silmas seda, et kuigi loomulikult on küsimus vähemusgrupi õigustest demokraatia tähenduse sisustamise seisukohast fundamentaalne, siis tõenäoliselt pole see hetkel Eestis selline teema, milles osas ootaksin Eesti erakondadelt oma poliitilise kapitali mängupanemist, et ühe või teise seisukoha eest lõpuni seista.

 

Samas olen tõtt-öelda murelik selle üle, et Eesti liberaalid (kolm parlamendierakonda neljast?) kaitsevad sotsiaalkonservatiivide sõnavabadust (olen selles osas nendega 100% päri), aga ei pea vajalikuks viimastega debateerida samasooliste õiguste põhimõttelistest küsimustes. Eks sellel ole põhjuseid igasugusi, vähim neist kindlasti pole see, et Eesti sotsiaalliberaalsed erakonnad ei usu, et rahvaerakonna mudelis oleks täna veel ruumi tugevalt avalikule ja kategoorilisele põhiõigusi jaatavale diskursusele. Küllap arvatakse, et näiteks samasooliste õigusi kaitsev avalik liin on netonegatiivse väärtusega poliitiline liin. Asjaolu, et kogu Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika kogemus (vähemusgruppide kaitsele suundumine, olgu see siis liberaalse immigratsioonipoliitika, sooneutraalne perekonnapoliitika vm) sellele vastu räägib, ei tundu meie strateegidele mõjuvat. Võibolla räägivad sellise strateegia kasuks empiirilised andmed, sotsioloogiline materjal, millest Eesti erakondades puudust pole – aga see tundub mulle väga kahtlane. Liiati, läbimurdeid uute valijate põlvkondadeni või konkreetsete sihtrühmadeni jõudmiseks ongi võimalik teha teatud poliitilisi riske võttes. Eestis erinevalt vanast heast inglismaast ei pärita parteilisi eelistusi ja iga järgmise vanusekohordiga tuleb tööd teha.

 

Nii on Eestis liberaalid liberaalid ja konservatiivid konservatiivid poliitilises diskursuses ennekõike majandusküsimusis ja sotsiaaliat välditakse kaunis teadlikult. Oma seisukoha avaldamiseks oleks sellises keskkonnas erakondadel ka teisi võimalusi – noorteorganisatsioonid, erakondadega seotud mõttekohad ja mtü-d, erakondade konkreetsete valijarühmadega seotud poliitikud, uued poliitikud jne. Millegipärast on aga selles küsimuses vaatamata osasid katoliiklasi (kelle seisukohad panevad tõsiselt proovile sõprussuhteid, mis mul mitmetega neist on, aga senimaani need sidemed peavad ja püüame edaspidigi usaldada üksteise introspektiivset võimet elu jooksul targemaks saada:) hõlmava mittetulundusühingu ja neile veidi vähem argumenteeritult sekundeerinud  sotsiaalkonservatiivsete poliitikute tegevusele liberaalid kaunis vait olnud. Seetõttu on mul sisemine sund vähemalt oma arvamus rohkem või vähem argumenteeritud kujul, spetsiifiliselt samasooliste abielu küsimuses avaldada.

 

 

  1. Abielu on Eesti Vabariigis alati olnud ilmalik küsimus kahe inimese vahelistest tsiviilsuhetest. Vaimulikel on õigus abielu sõlmimises osaleda, aga Eestis pole ühelgi usuorganisatsioonil õigust otsustada, kellel on õigus abiellu astuda.
  2. Abielu on põhiõigus selles ulatuses, kuivõrd nii osaleb teovõimeline inimene oma vaba tahte avaldamises
  3. Eestis ei ole abiellumise eeltingimuseks “sigimisvõime” , “viljakuse” fikseeritud olemasolu. Vastupidine väide on põhimõtteliselt vale.
  4. Eesti Vabariik ei mõista oma õigusega kuidagi hukka ega keela homoseksuaalsust või homoseksuaalset käitumist, kuivõrd see ei riiva mingilgi sisulisel moel legitiimseid ja seaduslikke riiklikke huve. Kuidas sellisel juhul õigustada homoseksuaalsete inimeste abiellumise keeldu, kui homoseksuaalsus ise ei ole Eestis õiguslikult keelatud, taunitud, sanktsioneeritud?
  5. Täna on Eestis õiguslikult abiellu astunud partnerid võrdsed. Naine ei allu mehele mingil õiguslikult sisukal moel. Samuti ei tee me vahet rassidel, rahvustel, kui teemaks on abiellumise õigus ja osapoolte edasised õigused (tuleb möönda, et nimeseadus on veidi anakronistlik küll)
  6. Osaliselt vastupidiselt eelnevaga ilmneb Justiitsministeeriumi 2009. aasta analüüsist mitteabielulisest kooselust, et sigimisvõime justkui on Eestis abieluõiguse saamise eeltingimuseks. Analüüsi kohaselt on kohtud leidnud, et seejuures on hetero- ja homoseksuaalsete paaride ebavõrdne kohtlemine põhjendatud: ettraditsiooniline abielu tähendab kooslust, millest saab sündida järglasi ning abielu ja perekonna kaitse on loodud eeskätt just sellise erilise ühiskonna raku kaitseks, mis tagab rahva püsimise. Oluline on minu arvates siinjuures asjaolu, et juttu on kaasustest, kus kohtud peavad kaitsma kehtivat seadust, mitte ei otsi ise argumente homoabielu vastasuse sisustamiseks. Poliitiliseks otsuseks homoabielu toetada õiguslikke vastuargumente ei ole.
  7. Sama uuringu kohaselt sünnib juba täna valdav osa lapsi abieluväliselt. Juttu on siis heteroseksuaalsetesse perekondadesse sündinud lastest. See trend on üle ilmalikul lääne süvenenud aastaid. Sellel statistikal pole küll sisulist tähendust homoabielu lubatavuse osas, aga ilmestab ühiskondlikke suundumusi sellegipoolest.
  8. Koos elavatest inimestest elab Eestis faktilises kooselus 21% paaridest, seaduslikus abielus 80% [Statistikaamet, 2000. aasta rahvaloenduse andmed, jooksev statistiliste vaatlustega kogutav rahvastikusündmuste statistika] ning aastal 2007 sündis Eestis tervelt 58% lastest väljaspool abielu, kas siis registreerimata kooselus või üksikemadel [Järviste, L., Kasearu, K., Reinomägi, A. Abielu ja vaba kooselu: trendid, regulatsioonid, hoiakud. – Sotsiaalministeeriumi toimetised 2008 nr 4]. Ka see on peegeldus arenenud maailmas prevaleerivast trendist.
  9. Abielu osapooltel ei ole Eestis õiguslikult sisustatud seksuaalseid rolle ega kohustusi. Tähelepanuväärne on sotsiaalkonservatiividele vast seegi, et puuduvad ka soopõhised materiaalsed kohustused – pole sõltlasi, on võrdsed osapooled. Mehe ja naise vahelise abielu eksklusiivsuse kaitsjad põhistavad oma seisukohti osaliselt just rollierinevustega – isegi kui nad seda eksplitsiitselt ei väida. “Traditisoonilisele” abielule mõeldes viidatakse implitsiitselt traditsioonilistele rollidele – naine kasvatab lapsed, mees toob toidu lauale. Et see ammu nii pole ei näita mitte ainuüksi abielude siseste rollide reaalsus, vaid ka asjaolu, et lapsi üksi kasvatavaid JA tööl käivad üksikemasid on kordades rohkem kui üksikisasid jne. Soo stereotüüpide ja nn traditsioonilise rolli kaitsjate argumendid on väga sarnased homoabielu vastaste argumentidele – kaitsta traditsioonilist perekonda, kus igaüks saaks kanda oma “loomulikku” rolli. Õiguslik reaalsus on siiski ka Eestis selline, et abielus osalevatel inimestel on õigus üheskoos oma rollid ja kohustused proportsionaalselt oma äranägemise järgi jaotada. Eesti seadused, mis reguleerivad vanemahüvitist või isapuhkust, tasapisi kinnitavad sellist käsitlust – st õigus on asunud toetama abielukaaslaste vaba valikut ja diskretsiooni oma rollide jaotamisel perekonnasiseselt.
  10. Kui asuda positsioonile, et Eesti demograafiline iive ja sündivuse julgustamine on riiklik huvi, siis sellegipoolest ei ole võimalik asuda mõistlikul inimesel tõendipõhiselt seisukohale, et abielu institutsiooni mehe ja naise vahelisena käsitlemine teenib kausaalselt seda eesmärki. Ammugi ei ole võimalik asuda seisukohale, et abielu institutsiooni laiendamine samasoolistele paaridele ehk võimaldades samasoolistel paaridel oma koosolu abielulise tsiivilsuhtena registreerida, kuidagigi seda eesmärki kausaalselt kahjustaks. Pigem on siin taga vastaliste irratsionaalne hirm, et samasooliste paaride võrdsed põhiõigused ühiskonnas kuidagi “soodustavad” homoseksuaalsete inimeste osakaalu kasvu. Ainult sellisel juhul oleks arusaadav, kuidas abielulise suhte ümbermõtestamine oleks vastuolus või riivaks sisuliselt Eesti riiklikke huve.
  11. Pigem võib leida argumente ka sotsiaalkonservatiivse ühiskonnakäsitluse korral samasooliste abielu lubamise kaitseks. Kui eeldada, et abielulise institutsiooni eesmärk riiklike huvide seisukohast on organiseerida ühiskonda perekondlikesse üksustesse, mis edendab inimeste vahelisi suhteid, sotsiaalne stabiilsus, annab üshikonan korraldusele elementaarse baasstruktuuri, siis on samasooliste abielu lubamine kindlasti positiivne riiklike huvide seisukohast. Abielus inimesed elavad kauem, on tervemad, esineb vähem riskikäitumist, on suurema vastutustundega jne. Tõenäoliselt on abielu ka efektiivsem, produktiivsem, kuna võimaldab ülesannete jaotamist vastavalt osapoolte oskustele ja võimetele.
  12. Abieluga tunnustab Eesti riik kahe inimese õigust koos elada, olla üksteisele pühendunud, luua ühine majapidamine, mis põhineb vastastikustel tunnetel ja võtta üksteise või neist sõltuvate isikute (nt lapsed) suhtes toetavaid majanduslikke kohustusi – aidata ja abistada, siis kui vaja.
  13. Kuigi selles vallas on ka Eestis olnud edasiminekuid, siis abielu kaudu jagab riik endiselt erinevaid privileege ja hüvesid, arvestab abielu eripäraga erinevates poliitikavaldkondades maksudest kuni lastetoetusteni.
  14. Asjaolu, et vaimne või füüsiline iha enda või vastassoost või mõlemast soost isikute vastu moodustab olulise osa inimese identiteedist, on tänaseks väga hästi ja ulatustlikult kirjeldatud ninh homoseksuaalsust mööduva palavikupuhanguna kirjeldavad arenenud riikkides vaid algharidusega ning seminari mitteläbinud isehakanud pastorid. Kuuldavasti on mõni ka siinmail käinud oma seisukohti levitamas, aga ma ei suuda uskuda kuuldusi, et need meie otsustajates edukalt juurdunud oleksid. Valdaval osal inimestest on seksuaalne orientatsioon püsiv. Teaduslik tõendusmaterjal selle kasuks, et seksuaalne orientatsioon on iga inimese puhul määratletav ja defineeritav, on mäekõrgune.
  15. Samasooliste kooselu, abielu või nende muid õigusi vastustavate inimeste korral kerkib küsimus: kas nad annavad endale aru, et kui nad on nõus, et inimese seksuaalne orientatsioon on kindel, siis on nende homovastasus teadlik inimese diskrimineerimine tema identiteedi alusel? Millisesse valgustusajastu järgsesse indiviidi põhiõigusi austavasse filosoofilisse või õiguslikku traditsiooni see ikkagi mahub, on raske mõista.

 

Lähipäevil kuulab, muuseas kunagise Reagani nõuniku, staaradvokaadi Ted Olseni poolt esitatuna homoabielu toetavat argumentsiooni USA Ülemkohus. Soovitan poolt-ja vastuargumentidest huvitatuil kindlasti seda protsessi jälgida.

  • Kristjan Teder

    USA-s on selleteemalise debati kvaliteet tõesti mõõtmatult kõrgem ja enamik vaidlusi juba ära vaieldud. Selmet Vooglaidude, Kampuste jt radikaalide jauramist publitseerida, võiks meil lihtsalt palgata ühe hea tõlkija. Ülemkohtu menetluse taustal on ilmunud ka ridamisi põnevaid uuringuid, samas kui meil käib debatt nägemuste baasil. Tõepoolest ei peaks ükski mõtlev inimene vist kahtlema, et kooseluseadus, partnerlusseadus või samad sätted mõne muu nime all oleks võinud juba ammu vastu võtta (märgin siinkohal geiabiellu kodeeritud konservatiivset, ehk koguni dekadentlikku glamuuri – enamik inimesi tänapäeval ju pole abielus, kuigi enamikul on olemas pere, lapsed, vara ning kõik seonduvad suhted). Ent samuti ei peaks ükski mõtlev inimene kahtlema, et seadusega reguleerimist ei vaja olukorrad, kus keegi kritseldab seinale “p**e” või võtab sõna vanatestamentliku geiskepsisega. Sellest solvuda võivate üksikisikute kompleksid ei vaja seadusega reguleerimist. Sätestada gruppidele privileege ja immuniteete nahavärvi, sättumuse, soo või muude juhuslike tunnuste järgi oleks kahtlemata äärmiselt ohtlik.

    • “enamik inimesi tänapäeval ju pole abielus, kuigi enamikul on olemas pere”

      “Koos elavatest inimestest elab Eestis faktilises kooselus 21% paaridest, seaduslikus abielus 80%”
      Peale tõlkija võiks ka ühe lugeja palgata?

      • miks nii terav, Sam 🙂
        kaldun arvama muidugi, et minu poolt viidatud andmestik on vananenud. 2011 REL andmete alusel koostatav kokkuvõte leibkondade ja perekonnaseisu näitajate kohta avalikustatakse 28.08.2013 (www.rel2011.ee) 

        • Kristjan Teder

          Seadusliku abielu osakaalu viivad üles vanemad inimesed, st see 81% näitab meile olukorda aastatel 1950, 1970, 1990, mitte aastal 2013. Uus rahvaloendus arvatavasti toob piiri, kust alates on vabaabielus paare rohkem kui abielus paare, üle 30 aasta (eelmisel korral oli kuskil 26). 60% lastest sünnib väljaspool abielu.

          • Sober

            Kui trend on lahutada, milles seisneb nii suur huvi samasooliste  abielude poolt? Kas on midagi peale majanduslik-õigusliku huvi? Võibolla peaks maj-õig probleemi lahedama kaasajastades teisi seaduseid põhinema teistele mõistetele, kui lihtsalt võttes aluseks Perekonnaseaduse. Kohustusi-volitusi teiste ees saab võtta-anda ka VÕS vms alusel. 

          • teiste huvi eest ei oska rääkida, aga minu huvi on, et Eesti oleks riik, kus kõigil kodanikel oleksid samad põhiõigused ja kodanikuõigused – pean õigust oma abielu registreerida ning saada osa seeläbi riigi poolt seadusega tagatud hüvedest osaks võrdsete õiguste paketist, mis kõigile kodanikele sõltumata nende individuaalsetest karakteristikutest peaks olema tagatud.

          • Sober

             Demagoogiline vastus oleks, et kõigil on ju samad õigused. Sõltumata seksuaalsest orientatsioonist, et ole abielu samasoolisega lubatud ei heterole ega homodele ega mõne muu orientatsiooniga isikule.
            Paraku tuleb tunnistada, et praktikas saab täiuslikule demokraatiale ainult lõpmatult läheneda, kuid mitte kunagi saavutada. Ma ei usu, et te tegelikult soovite sarnaseid õiguseid kõigile sõltumata nende “individuaalsetest karakteristikutest”, sest võiks jälle demagoogitseda, et psüühiliste häiretega inimesele ei peaks andma vabaduse tulirelva omada, vms. Ka minu meelest on kõigil inimestel ühiskonnas (kel soov selles ühiskonnas olla) õigus näiteks sotsiaalsele kaitsele, küsimus on ainult meetodites ja minu arust on kiirem-valutum tee seda saavutada Perekonnaseadust (loe püha graal) puutumata

          • Parandus

             …et te tegelikult ei soovi sarnaseid õiguseid…

          • vastupidi, kõige lihtsam on lihtsalt möönda, et õigus abielluda on põhimõtteline kodanikuõigus, mis kaasneb kodakondsusega ja on riigiga tagatud kõigile kodanikele