Poliitika tulevik: parteidega ja ilma

Osalesin 16.8 Arvamusfestivali samateemalises debatis (ERR toodetud täispikkuses video debatist siin) ning mõtlesin pähetulnud mõtted selguse mõttes ka kirja panna. See ei ole sorav tekst, vaid kogu rohkem või vähem eklektilisi mõtteid, mille puuduseks on ebaadekvaatne viitamisüsteem (aga püüdsin jõudumööda leida viited kui teadlikult kasutasin kellegi teise mõtet). Lühidalt aga seisnevad minu teesid selles, et

 

respect

 

a) valdav osa liberaalseid demokraatiaid, sõltumata konkreetsest valitsemissüsteemist või erakondade rollist selles, kannatab legitiimsuse või nö poliitilise usalduse kriisis;

b) veelgi enam, erakondade roll poliitika kujundamises on marginaalne; kindlasti võib ka erakondedest rääkides otsida ja leida lahendusi, mis usaldust tasapisi aitavad kasvatada, aga erakonnad ei ole kindlasti põhiprobleemi allikas

c) usalduskriis ei ole korrelatsioonis inimeste hinnangutega konkreetsete poliitikate kvaliteedile, vaid põhineb korruptsiooni tajumisel (olukorras, kus kõikjal on korruptsioon vähenenud, on aastakümnete jooksul tajumine kasvanud, 24h meediatsükli ja skandaalimeedia fenomeni koostoimes) ja osaliselt ka arvamus, et võim tervikuna ei ole sünkroonis erinevate ühiskondlike eliitide (kultuurieliit, progressiivsed noored, humanitaarintelligents, vähemal määral ka ärieliit jt) agendedega). Teisisõnu, usalduse vähenemine poliitika ja võimu vastu ei tulene rahulolematusest poliitika tulemuste, poliitikate vastu.

d) mõttekoht seisneb selles, kuidas täiendada valimistevahelisel (mille usaldusväärsus ei ole siiski löögi all) ajal demokraatia ja võimu legitiimsust hoidvaid ja pidevalt uuendavaid protseduure. On ilmne, et ühiskonna arenedes ja inimeste valmisoleku ja otsustatamise kvaliteedi paranedes tuleb kasvatada võimalusi, kuidas poliitikakujundamises jooksvalt arvamustega arvestada, anda võimalusi erinevates küsimustes moodustuda uutel enamustel, kes oma heakskiiduga fikseeriks ühiskonna meeleseisundi poliitika kujundamises. Väljapakutud meetmeid, mida saaks ja tuleks katsetada, on mitmeid – Rahvakogu ja DP (deliberative polling) ning selle variatsioonid on kõik asjakohased, vaatamata selgetele puudustele, mis ei luba neil demokraatias end tõestanud põhiprotseduure (ennekõike valimised ning ühe inimese ja ühe hääle põhimõte, otsustamise avatus kõikidele kodanikele) asendada, küll aga võib neid täiendada.

e) minu jaoks on demokraatia ja osalus otsustamisel mitte kodaniku eneserealiseerimise eesmärk, vaid ikka vahend. Võimalikult paljude küsimuste usaldamine ühisotsustamiseks (st riigi, ühiskonna kätte) on äärmiselt ebasoovitav ning riigi kätte niigi usaldatud tohutu võim (vägivald) peaks aitama tagada ja kaitsta minimaalset ühisosa ning indiviidi selleks, et see saaks rahulikult toimetada. Mulle tundub, et paljudel juhtudel võib osalus- ja otsedemokraatia süvendamist nõudvate isikute puhul rääkida käsitlusest, kus demokraatia ja osalemine ühisotsustuses on aga eesmärk, iseseisev ja inimeste ühiskonnaelu ja koosolemist fundamentaalselt konstitueeriv põhiväärtus, mida tuleb pidevalt “edasi” arendada. Eelloetletud põhjusel on see minu jaoks argumentatiivselt vastuvõetamatu.

Aga veidi pikemalt.

*****

Probleemi defineerimine?

 

Erakonnad ei puuduta üldse probleemi. Need on fookuses suuresti ikka aeg ajalt juhtuvate rahastamisprobleemide tõttu ja ei enam. Ma ei näe, et oleks midagi erakondi puudutavat, mis oluliselt mõjutaks meie arusaama demokraatia toimimisest, Eestis või mujal.

 

Kui me räägime kasvavast legitiimsusprobleemist poliitikas ja demokraatias, siis on objektiivselt olemas – aga see on nii peaaegyusõltumata ühiskonnast või erakondade rollist demokraatia toimimises. Erakondade kottimine või liikmemaksude teema ümber jagelemine on ühiskonnas keskmiselt jõukohane mõtteharjutus, mis tegelikult meie tähelepanu peaaegu et ei vääri üldse. Ma ei mõtle muidugi, et amoraalsusele, ebakorrektsusele või lausa kuritegudele ei peaks reageerima proportsionaalselt. Aga peaksime olema väga ettevaatlikud diagnoosimisel – üks või teine viga, isegi kui see on korduv ja läbiv, ei tähenda süsteemset probleemi. Muidugi võib võimu juures, demokraatia rakendamise parimatest pingutustest hoolimata, täheldadagi teatud süsteemseid puudusi, mis sellega paratamatult kaasnevad, sh võimu korrumpeeriv mõju – aga selle tasakaalustamiseks on aegade algusist juba väljamõeldud erinevaid mehhanisme, sh lahusus, erinevad läbipaistvust ja järelelevalvet puudutavad meetodid, õiguskaitseorganite pädevused jne.

Eestis ei vormi erakonnad avalikku arvamust ega ka lähtu sellest väga ning samuti ei saa arvestataval moel kuidagi rääkida, et läbi erakondade liiguksid massiivsed hüved liikmete või maakondlike organisatsioonideni. Kui esineb kriminaalset korruptsiooni, siis ikkagi võimu ja inimeste kokkupuutest tulenevalt, mitte erakondadest või nende rollist, ülesehitusest, sisemisest struktuurist, liikmemaksudest vms.

Probleem on võimu olemuses ja asjaolus, et osad ühiskonna arenguga kaasnenud trendid võimendavad võimu olemusega kaasnenud puudusi.

 

Avaliku usalduse ja poliitilise legitiimsuse kriis?

 

Riigi põhiprotsess on võim, mida tagab vägivalla monopol. See on väga suur võim ja ainuüksi selle võimu tõttu on riigil või valitsusel võimalik vahel astuda samme, mis on vastuolus avaliku arvamusega või veelgi enam, võib vahetavahel olla seadusevastane. Selle võimu säilimiseks on vaja hoida ja uuendata legitiimsust. Võim on suhe, mille kõik osalised peavad demokraatias aktsepteerima seda suhet ja selle tingimusi. Demokraatias on legitimeerimine protseduuriline tegevus – ja neid protseduure on mitmeid. Tõenäoliselt on nende protseduuride usaldusväärsus – avalikkuse usk nendesse ja nende võimesse toota legitiimset võimu, üks põhiline küsimuse all olev teema. Ehk antud juhul, kas esindusdemokraatia suudab pidevalt uuendada võimu legitiimsust.

 

Saan aru, miks palju riigiteaduste, semiootika või poliitilise filosoofia taustaga inimesi kahtlustas aasta-paar tagasi, et Eesti on demokraatia kriisis ja kõik on kohe läbi – nendele inimestele tundus, Habermasi lugenuna, et avalik sfäär inimeste eludesse sekkuva riigi ja kriitilise kodanikuühiuskonna vahel on kokkukukkunud; kokkupuudet ja pidevat legitiimsuse uuendamist, ühistes tähendustes kokkuleppimist pole. Tegelikkuses on see avalik sfäär, ühine debatiruum Eestis vägagi olemas ning kriitika läheb kõigile korda, sh poliitikuile. Kui üks erakond valib konkreetsel juhul probleemi tekkides selle ületamiseks passiivse või tõrjuva strateegia, siis võib see strateegia osutuda ebaõigeks, aga see ei tähenda, et probleemi ennast ei teadvustataks, et meedia või avalikkuse kriitika korda ei läheks jne. 

 

Valdav osa arenenud demokraatiaid kannatab legitiimsuse, usaldusprobleemide käes. Inimesed ei usalda oma valitsusi ega parlamente ning keskeltläbi veelgi enam inimesi põhimõtteliselt ei kannata poliitikuid ega poliitilisi erakondi. Uuringud näitavad üheselt, et viimase kolme aastakümne jooksul on selline usaldus hoogsalt vähenenud. Sellisele tulemusele on jõudnud Mailma majandusfoorumi uuring, Eurobaromeeter, Aasia baromeeter, Latiinobaromeeter, Accenture, Transparency Internationali, BBC ja Maailma väärtuste uuringu tulemused. [1]Uuringute kohaselt mõjutab elanike üldist usaldust institutsioonide ja demokraatlike mehhanismide vastu ennekõike küsimus korruptsiooni tajumisest – kuigi aastakümnete ja –sadade jooksul on korruptsioon kui nähtus kindlasti arenenud Euroopa demokraatiates vähenenud, siis 24h uudistsükkel ning meedia- ning skandaaliajastu on pannud usalduse sõltuma iga üksiku probleemi avalikust käsitlemisest (st avalikest suhetest). Valitseb konsensus selles osas, et eelnimetatu tulemusena on järjepidevalt vähenenud ka üldine ühiskondlik usaldus ja usaldus insitutsioonide vastu laiemalt.

 

Miks mõjutab korruptsioon usaldust poliitika vastu niivõrd reljeefselt? Meedia roll

Castells ütleb selgelt – sest demokraatia toimimine põhineb protseduuridel ja tekib arvamus, et mingite ekstraprotseduuriliste võtetega süsteemselt mõjutatakse protseduure, et ajada mingeid erihuve, siis puudub inimestel põhjus usaldada võimu delegeerimist valitsejatele.

Aga kui korruptsioon on tõenäoliselt lääne ühiskondades viimase sajandi jooksul oluliselt vähenenud, siis korruptsiooni kajastamine on hüppeliselt kasvanud. Avalikkuse avatus korruptsiooni teemale, pidevale negatiivsele moraliseerimisele on hüppeliselt kasvanud. Castells nimetab seda skandaalipoliitikaks ja rida uuringuid näitab tugevat seost usalduse vähenemise ja skandaalide kajastamise vahel – see pole vast kellelegi üllatuseks. Siin oleks lihtne asuda meediat süüdistama – ja muuseas, seda teeb ka rida teadlasi. Aga on ka arvestavaid teadlasi, kes näevad meedia agressiivsuses head, sest skandaalide täielik ning range ja kategooriline kajastamine tugevdab päeva lõpuks nende hinnangul sidet valitsejate ja valitsetavate vahel. Metauuringud näitavad üldiselt siiski ühte – meediakajastuste tooni, suuna ja ulatuse ja elanike hinnangutes sotsiaalsete ja avalike instituitsioonide usaldusväärsuse on korrelatsioon. USA uuringud näitavad, et inimesed, kes tarbivad olulised televisiooni ja raadiot, arvavad Kongressist kehvemini, kui inimesed, kes meediat tarbisid vähem – mõlema grupi kognitiivsed karakteristikud olid võrreldavad.

 

Samal ajal on peaaegu samasuguses suurusjärgus vähenenud meedia enda usaldusväärsus. Meedia mängib institutsioonide delegitimeerimise ja skandaalide ülespuhumise rolli, aga kaotab samas oma auditooriumis ise legitiimsust. Meedia usaldusväärsust ei ole võimalik liberaalses demokraatias lahutada avalikest insitutsioonidest. Meedia ei ole neljas seisus või võim, vaid osa nomenklatuurist, eliidist, avalikest institutsioonidest.

 

Mulle tundub, et võimu juures on teatav korruptsioonitase paratamatu (mistõttu muidugi tuleb sellega kogu aeg tegeleda). Me ju kõik teame, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib absoluutselt, nagu ütles Lord Acton. Või nagu ütleb Joe Nye, siis võimu paradoks seisneb selles, et inimesed usaldavad võimu liidritele selleks, et need langetaksid sotsiaalselt intelligentseid otsuseid, aga seesama võim uuristab sedasama sotsiaalset intelligentsust.

Avalike institutsioonide reitingud liberaalsetes demokraatiates räägivad ühte keelt – on reaalne legitiimsuskriis. Või usalduskriis, kui soovite.

Aga hoopis teine asi on väita, et see võrdub demokraatia kriisiga.

 

Osaluse kriis?

 

Ebaselge. Paljudes riikides on keskmisena viimastel aastakümnetel valimisosalus tõusnud, mitte langenud. Ka selle statistika kriitikud on paradoksaalses seisus – ühelt poolt tahavad nad väita, et osalus on kõrge mitte kodanike ja ühiskonna tugeva sidususe ja usalduse tõttu, vaid erakondade võime tõttu valijaid mobiliseerida, aga sellisel juhul kiidavad nad erakondi nende mobiliseerimisvõime eest.

*******

Demokraatia ilmselged puudused

 

 

Platoni kriitika (Vabariik) demokraatia suunal:

  • käsitleb kõiki inimesi võrdsetena, on nad seda või mitte
  • iga inimene on vaba tegema seda, mis meeldib

Platoni kriitika on minu kiitus.

* demokraatia tõepoolest pole vahend, millega tagatakse kõige targemate sattumine valitsejateks – kuigi kui me tahame valitsejate, riigi kätte usaldada otsustamiseks võimalikult suurt osa oma valikute sfäärist, oma elust, siis oleks kõige legitiimsem selline valitseja, kellel on sellisteks otsustusteks parimad eelteadmised, hoiakud, kogemused.

* demokraatia tingimusis aga sõltub valitseja avalikkuse heakskiidust, ja valitsejad kindlasti hoiavad oma tegutsemise ulatuse selle heakskiidu raames. Poliitiline juhtimine toetub avalikkuse nõudmistele ühel või teisel moel järeleandmistel ja poliitiline strateegia hõlmab endas seda, mida on võimalik sellistes tingimustes avalikkusele pakkuda. Demokraatia marginaliseerib silmapaistvalt tarku ja paraku mitte rumalaid. Peame seda meeles pidama, kui tahame aina enam ja enam oma isiklikku elu puudutavat delegeerida demokraatia erinevatele protseduuridele. Ja mida rohkem on protseduure, seda enam on ka küsimusi, mida nendega püütaks adresseerida.

 

Kas demokraatia on eesmärk?

kas demokraatia on vahend panna argumenteeritud inimese seisukohad ja väärtused maksma kogu ühiskonnas?

või on demokraatia kaitsemehhanism jõukude suva eest?

Need valikud on kunstlikud, aga peegeldavad minu käsitlust hetkel võistlevatest narratiividest. Kindlasti olen ise viimase valiku juures.

 

Demokraatiat tuleb oma märkimisväärsete puuduste tõttu kontrollida ja tasakaalustada põhiseaduslike struktuuride ja mehhanismidega, mis vähendavad tõenäosust, et ühiskonna elu-olu olulisi küsimusi on võimalik allutada rahvahulkade mingi ajahetke meeleseisundile või lühiajalistele huvidele. (Madison ja Schumpeter)

Demokraatia kui vahend, mitte eesmärk

Näengi põhimõttelist veelahet enda ja nende vahel, kes väärtustavad poliitilist osalust iseeneses väga kõrgelt ja peavad seda põhimõtteliseks eneserealiseerimise viisiks; kui mina vaatan demokraatiat pigem kui ühte vallikraavi, mille eesmärk on säästa vaba kodanikku suvaliste jõukude represseerimise eest ja võimaldada agregeeritud moel (peaasjalikult läbi valimiste ja referendumite) aeg ajalt inimestel väljendada oma seisukohti aktuaalsetes küsimustes.

Samas möönan ka mina, et poliitiline osalus on oluline, sest see ikkagi seob inimesi probleemidega, mis neid endid otseselt ei pruugi puudutada ja ilmselt toetab mingitlaadi ühishuvide taotlemist ja tagaajamist. Libertaarina ei saa ma siiski eitada, et selliseid huve on üksjagu, alates julgeolekust, lõpetades kõikide nende inimeste toetamisest, kes on oma positsioonis elu ebaõiglasu ja juhuse ohvrid – alates vaesusesse sündinud lastest lõpetades õnnetusjuhtumitega osalise või terve teovõime kaotanud täiskasvanutega. Kui inimene vaatamata omaenda pingutustele ja tahtele ei saa minimaalselt hakkama, siis on täiesti selge, et solidaarsus on omal kohal – nii palju on tänaseks erinevad ilmavaated tsentrile lähenenud, et selles praktiliselt ei kahtle keegi. Sotsiaalne stabiilsus ja riigi koospüsimine teenib ka tugevate huve.

Demokraatia pole eesmärk, vaid vahend. Demokraatia peab kaitsema oma kodanike vabadust ja ülalhoidma minimaalset kokkulepitut – seaduste ülimlikkust, regulaarsetel ja ausatel valimistel põhinevat valitsemist, kokkulepitud piirides sotsiaalne turvavõrk, julgeolek ja vägivalla monopoli kasutamine kokkulepitud tingimustes – selleks, et võimaldada kodanikel enda valitud eesmärkide nimel toimetada ja askeldada.

 

Sest ärme unusta, et ühiskond ei ole samadel väärtustel ja huvidel põhinev monoliitne kogukond,

vastupidi –

ühiskond on kogum vastuokslikest sotsiaalsetest struktuuridest, mis omavahel pidevas konfliktis ja läbirääkimisprotsessis. Huvid on tihti vastandlikult ja ühitamatud. Konfliktid ei lõpe kunagi, vaid hetke tasakaalu fikseeritakse legitiimse protsessi abil – näiteks valimised või muud ebastabiilsed lepingud, mille tühistamine  või tagasipööramine pole kellegi jaoks probleem. Mitte ühelgi hetkel ei esinda avalikud insitutsioonid või ole peegeldus ühiskonnast tervikuna (David Held), mingil ulmelisel abstraktsel moel , vaid pelgalt ajutised võimusuhted, prevaleeriva või hetkel võimul olevate jõudude seisukohtade ja positsioonide peegeldus.

Claus Offe, Ulrich Preuss on tõestanud, et  osaluse ja mõistlikkuse vahel pole positiivset lineaarset seost . Meie ajastu väljakutse ei seisne selles, kuidas suurendada poliitikas moel või teisel osalevate inimeste hulka, vaid kuidas, näiteks läbi protseduuride ja reeglite, määruste ja seaduste ja ühise kokkuleppe, väärtustada selliseid poliitilisi valikuid ja otsustusi, mis põhinevad hoolikalt läbimõeldud, võimetekohaselt mõõdetud mõjuhinnangutega, sotsiaalselt valideeritud, situatsiooniliselt abstraktsetel asjaoludel.

Laias laastus tundub selline lähenemine ka mulle sümpaatne – mis on ka põhjus miks ma kutsun ka kõiki teid üles toetama minu kombel Eesti Väitlusseltsi ja selle arengufondi – sest väitlusselts ei seisa mitte tõe eest, vaid multiperspektiivse valikute ja eelistuste kujundamise võime arendamise eest. Muuseas – eks see ongi lähenemine, mida Fishkin iseenesest esindab. Aga mulle tundub, et see on avalikus diskursuses taas moondunud “miks inimeste arvamusega ei arvestata” käsitluseks.

Ka Eestis on selles mõttes hea halduse ja poliitikakujundamise edendamiseks justkui sisseseatud adekvaatseid protseduure – kaasamise hea tava, mõjude hindamise metoodika valitsuse määrusena, aga ka isegi normitehniline eeskiri oma koostoimes peaksid tegelikult tagama täiesti adekvaatse poliitika kujundamise põhiprotsessi. Probleeme on aga kaks – täitevvõim ise suuresti ignoreerib neid, sotsiaalmajanduslik mõjude hindama planeeritava poliitika subjektidele on teisejärguline või tehakse reeglina ülejala ja teiseks, eeldatava mõju subjektid on ise endiselt oma huvide eest seismisel äärmiselt passiivsed. Inimesed ja organisatsioonid lasevad abitult enda elu ümber seada, võõrastel inimestel oma kodudes justkui asju ühest kohast teise tõsta või lausa ära viia. Siin on ka kodanikuühiskonna aktivistide ja organisatsioonide tööpõld veel lai.

Ma olen nõus, et näiteks valiku langetamine valimistel või muus sarnases poliitilises protsessis pole päris võrreldav tarbijate valikute spektriga poeriiulite ees. Viimased valikud puudutavad peaasjalikult eksklusiivselt konkreetset tarbijat – poliitilised valikud on aga tihti sellised, mis puudutavad ka teisi ja enamgi veel, võivad oluliselt põhjustada teistele kahju. See on kindlasti asjaolu, mis räägib mõneti deliberatiivsema demokraatia kasuks. Fishkinil on kahtlemata õigus, kui ta ütleb, et instrumentalistlik-ratsionaalne demokraatia, mis on vahend, mitte eesmärk, soosib tehnokraatliku, kuid kindlasti ka oskusliku ametnike eliidi teket, kes tegelikult määrab mängu reeglid ja avalikuks otsustamiseks jõuavad arusaadavaks lahtiharutatud komponendid. See, puudustega vahendi-demokraatia, kus avaliku osaluse põhifookus on valimistel, mida täiendavad muud protseduurid valimistevahelisel ajal, on minu jaoks ainus reaalne, mis säilitab demokraatia põhiväärtused (iga kodaniku võimalus osaleda, poliitiline võrdsus ja kaalutletud otsustamine)

Ma olen veendunud, et suurele osale arvamusfestivali külastanuist on selline kommunikatiivsel ratsionaalsusel, targal ühisarutlusel põhinev liberaalse demokraatia arendusversioon oma ideaalvormis sümpaatne (pikemalt selemata – rahvakogu erinevad variatsioonid, representatiivsete juhuvalimite abil kokkukogutud inimeste modereeritud vestlus, kus antakse struktureeritud debati käigus kõigile võimalus jõuda kaalutletud otsusena, seda lõpuks ka siis fikseerides mingi agregeeritud tulemusena). Samas on samavõrd selge, et ideaalmudeli realiseerimine tänapäeva ülikeerulistes sotsiaalsetes süsteemides nagu seda on riigid, on äärmiselt keeruline. Ja siin ei ole õige vastus, et pool sammu on parem kui null sammu. Mitteratsionaalne kommunikatsioon või ühisarutlus on halvem kui esindusdemokraatia ilma selleta.

Fishkin ise on toonud esile väikeste ühiskondade ohu – homogeensetes kogukondades on just selliste mudelite puhul kõrgendatud oht, et üksteise häälte võimendunud nõudmistes kõlab kõige kõvemini sallimatuse hääl; võidab konformism. Väikesed demokraatiad on Fishkini arvates enim avatud türannia ohule, sest on enam avatud demagoogia ohule. Ja kõige olulisem on vast see, endiselt, et suurem osalus ei aita tõsta osaluse kvaliteeti. Veelgi enam – see on ohtlik. Masside kõrge osalemine on väga kahtlase väärtusega. On kahtlase väärtusega tulemus anda võim inimestele tingimustes, kus nad pole suuteliselt seda võimu õigesti rakendama. Erutatud avalikkus võib sellistel hetkedel olla iseäranis avatud demagoogiale (Fishkin 1991)

Teisisõnu, kui valijaskonnale antakse suures osas otsene kontroll poliitikateemade üle, ilma oluliselt tõstmata poliitilise kaalutlemise kvaliteeti ja argumentatiivsust, saab sellest kõige suvalisem võim üldse.

Eraldi küsimuseks on minu jaoks järgmine – kaalutleva demokraatia toimimise oluliseks eelduseks on multiperspektiivsus – teisiti, et suur hulk valijaist suudaks kaaluda argumente sõltuvalt nende tugevusest sotsiaalselt abstraktses keskkonnas, allutades sellele oma subjektiivse, lühiajalise huvi. Ma olen kaunis veendunud, et üleüldiselt see ei saa lihtsalt töötada. Ja see, et suurem osa inimesi teeb iga päev valikuid, mis pole üldse nende tegelikes huvides, ei puutu asjasse – see tuleneb sellest, et nad mõistavad oma huve valesti, ei oska matemaatikat 🙂 vms. Ideaalmudelis peab võitma Habermasi kriteerium – mitte üks jõud peale argumendi tugevuse ei tohi tulemust määrata. Seisukohti ei tohi otsustavalt kujundada kodaniku elamistingimused, sotsiaalne taust, haridus, perekond. Inimesed peavad olema võrdsed ja vabad, sisult ja vormilt. Ja selle võimalikkusesse ma täna ei usu. Teisisõnu, selline kõrge otsedemokraatia vorm eeldab selliseid erapooletu kaalutlemise tingimusi ratsionaalsetelt ja argumenteeritud väitljeailt, kelle olemasolusse nii suurtes hulkades, kui on vaja, ei usu. Ka suurem osa väga häid väitlejaid, keda minul oma väitluskarjääri sees õnnestus kohata, olid väitlejad vaid väitlustes ja väga ideoloogilised oma eralus, kammitsetud oma vaadetest. Teisalt on see selline küsimus, kus tuleb anda teisele poolele võimalus vastuvaielda – ka Fishkini eksperimendid ja praktikad DP osas justkui näitavad, et DP protsessi raames on inimesed valmis oma isikliku huvi allutama ühishuvile. Mulle jääb aga eraldiseisvalt kahtlaseks selle tõdemuse filosoofiline tähendus – st et riik institutsionaliseerib uue demokraatia põhiprotseduuri (nt sellesama kaalutleva küsitluse näol), kus moderaatoride abil juhitakse inimesi suurema konformismini, pannes neid ületama või unustama oma vahetuid individuaalseid huve. Sellist eneseületust võib soovi korral teatud moraalisüsteemis pidada vooruseks, aga mul on raskusi sellist riiklikku protseduuri pidada moraalseks. Pragmaatikuna näeksin selle plussi ekstremismi ajutises niveleerimises – st “mõistlike” referendumi või küsitlustulemuste saamiseks viiakse moderaatorite juhtimisel ka ekstremistlike vaadetega inimesed ajutiselt väljendama mõõdukamaid seisukohti või neile alluma, aga mis on selle implikatsioonis pikemas perspektiivis, on ebaselge. Lisaks veel – seadmata kahtluse alla nt ühegi arvamusfestivali moderaatori või kaasatavate ekspertide parimaid katseid olla argumenteeriv ning isiklikke moraaliseisukohti kõrvaleasetav vestlusosaline on see kõik ju absoluutselt siiski võimatu – ja riiklikult institutsionaliseeritud DP moderaatorid ongi just seda – riiklikud moderaatorid, süsteemi järjepidevust ja protseduure kaitsvad, erinevusi ja radikalismi nivelleerivad. Ka need on teatud mõttes muidugi plussid, aga samapalju ka puudused. Sõltub sellest, mis on lähteplatvorm – demokraatia kui eesmärk või vahend).

 

Lõpetuseks selle teema juures – me räägime palju demokraatia vormidest, aga mitte nende teemade sisust, mida edevamate ja ägedamate ühisotsustusmudelitega peaks hõlmama. Ja siin peitub üks paradoks – poliitika kõige valusamad teemad ei ole kuidas rahastada pensionidefitsiiti või milline oleks optimaalne tööturupoliitika või kas 5 miljardi eurone infrastruktuuriprojekt vajab tasuvusanalüüsi või mitte – nendeks on hoopis moraalifilosoofilised küsimused, mis ei taha hästi alluda ratsionaalse arutelu reeglitele, sest arutelu ühises pinnas, kasvõi põhimõistetes on ratsionaalselt väga raske kokkuleppida. Kindlasti kuuluvad siia kõik ühiselu teemad, millel on siirded religiooni, sh abort, kooselu, jm temaatika. Aga miks ka mitte küsimus sellest, kui suuri toetusi peaksid nautima töötud, igasuguse ebaõnne ja isikliku süü ning vastutuse seosed jne. Teisisõnu, ratsionaalne kaalutlus ei vii sekulaarset liberaali argumenteeritud võidule abordiküsimuses, kui vastas on inimene, kellega ühise pinnase kokkuleppimine argumenteeritud mõttevahetuse läbiviimiseks on raskendatud. Endiselt tuleb nende inimgruppidega jõuda teisi demokraatia võimalusi kasutada mingisugusele kokkuleppele, kus ei võida tugevam argument, vaid kas jõudude vahekord või mingi muu tsiviilne kompromiss.

 

Milliseid edasiarendusi liberaalsest demokraatiast mina toetaks?

 

kõiki, mis kaitsevad vaba kodanikku enamuse või ka ametnike eliidi repressioonide eest. Mistõttu mulle tundub huvitav nt Iris Youngi idee anda veto-õigus või disproportsionaalne hääle mõjukus avalikus poliitikakujundamises nendele mõju subjektidele, keda konkreetne muudatus enim puudutab. Nt reproduktiivõiguste puhul naistele. Aga muidugi möönan ka selle juures, et see mõte ei pea demokraatia kullaproovile selle kõigis aspektides vastu – nt riivab see kindlasti ja võibolla otsustavalt printsiipi, et igal kodanikul on üks hääl.

Mina soovitaksin kõigile julgust mõista, et ükski demokraatia arendus ei sisalda endas varianti “Ei poliitikale!”. Ka kõige avatum kaalutlusprotsess nõuab endas vahepeatusi valimiste näol, mis fikseerib vaidluse hetkeseisu ja korraldab vastavalt sellele ümber enamuse ja vähemuse suhted, mistahes küsimuses. Alati jääb riigi rõhumine nende suhtes, kelle seisukohti hetkel domineeriv arvamus ei peegelda, olgu see siis väärtuspluralismist tingituna või mitte.

 

***

 

Demokraatia ja võimuga olemusega kaasnevad puudused on end teatud variatiivsusega manifesteerinud tuhandeid aastaid. Need ei ole selle suurusjärgu probleemid, mis hävitaksid tänapäeval riike. Tänapäeval ebaõnnestuvad riigid siis, kui võim eraldab süstemaatiliselt ja subjektiivselt läbi oma institutsioonide majandusest vara ja demotiveerivad seeläbi inimesi arendama end ja oma elu läbi innovatsiooni, säästmise, investeerimise, tuleviku peale mõtlemise (Acemoglu, Robinson – vt Why Nations Fail? jt). Seda protsessi toetavad reeglina poliitilised institutsioonid, mis teenivad nende huve, kelle kasuks niiviisi varastatakse. Sellele järgneb kodanike majanduslik passiivsus ja sellele järgneb kollaps. Nii on see viimastel aastakümnetel toimunud igal pool alates Kolumbiast lõpetades Argentiinaga, Zimbabwest Sierra Leoneni. See hävitas Egiptuse, Mubaraki perekonna kümnetesse miljarditesse ulatuv varastamine, mitte autokraatia