Vaeseid lapsi aitab vaid raha

 Vaesus on pea kõigi ühiskondlike pahede algus ja lõpp. Vaesus sünnitab vaesust, aga ka antisotsiaalsust ja vägivalda. Selliseid vaeseid nagu 98-aastane bulgaaria kerjus Dobri Dobrev, kes iga päev kerjates kogus üle 40 000 euro, et seejärel annetada see kloostrite taastamisele, kes leiavad oma puuduses kõik, mis neile vajalik on, on julgelt miljon korda vähem kui neid, kelle jaoks vaesus põhjustab kannatusi, milles lohutus puudub sootuks. Vaeseid, nagu Assisi Püha Frantsiskus, kes oma perekondliku jõukuse keskaegses Itaalias vabatahtlikult hülgas, et kerjusena enda ja oma asutatud ordu kaasteelisi maise omandita Jeesuse õpetuse jälgedes juhtida, ei ole Koplist ega Maardust võimalik leida. Iseäranis lapsi, kes on alati vaesed enese tahtest ja võimetest sõltumata.

 

St. Francis of Assisi (circa 1182-1220), vaeste kaitsja. Maali algne autor on José de Ribera (1591–1652), Wikimedia Commonsi andmeil on see repro avalikuks kasutamiseks

Statistikaameti andmetel elab Eestis suhtelises vaesuses iga kuues laps. Kui seda teadmist kõrvutada regionaalarengu trööstitute ent objektiivsete andmetega, mille kohaselt sisuliselt kõik Eesti piirkonnad kaotavad pöördumatult (mitte üks regionaalpoliitika euro ei suuda seda paratamatut protsessi seisata) elanikke ja konkurentsivõimet, siis on ju päris selge, et piisava toiduta, siinkirjutajale ilmselt ettekujuteldamatult kehvades elutingimustes ja täiskasvanute, tihti üksikema või siis ka alkohoolikutest ja narkomaanidest vanemate suvast sõltuvad lapsed ei võitle enamasti sellest soost oma jõududega välja. Ühiskondliku ümberjagamise alternatiividesse utilitaristlikult suhtujale lugejale lakoonilisemalt kokkuvõetuna – vaesusesse sündinud laps tõenäosuspõhine väljavaade on olla ühiskonnale kuluks, rääkimata iga üksiku, meie silme all kärbuva elu individuaalsest traagikast. Absoluutses vaesuses (süvamateriaalne ilmajäetus) elab Eestis lapsi kolm korda rohkem kui Soomes ja seitse korda rohkem kui Rootsis. Ja vaesus on kultuur, milles vohab uus vaesus. Igasse vaesesse perekonda sündinud laps ühes nõrgas ja väetis omavalitsuses jääb oluliselt suurema tõenäosusega vaeseks, kui laps, kes sünnib keskklassi peresse.

Pole põhjust otsida süüdlasi. Kes oli esimene vaene, võib sama hästi küsida, kui meenutada vaesusesse sündimise olulisust tulevase käekäigu kujunemisel. Olukorras, kus majanduskasvu uus normaalsus arenenud riikides on meile teadaolevatel tingimustel väga rahulik ja väike kasv, ei ole meil kiiret võimalust oma inimkapitali parendamiseks pelgalt turujõudude abiga. Peaaegu et turufundamentalistina on mul sellest kahju ent selle teadmisega leppimine ei ole tõsiseltvõetav alternatiiv ei neile, kellel puudub võime järjepidevalt suure hulga laste kannatusi kõrvalt vaadata ega ka neile, kes muretsevad Eesti makroväljavaadete pärast lühikeses ja keskmises perspektiivis (küllap on võimalik adekvaatse hariduspoliitikaga pikas vaates ka vaesus lahendada).

Sõltumata oma poliitilise orientatsiooni nüansilistest erinevustest ei saa seda probleemi eirata ei liberaalid, konservatiivid ega sotsiaaldemokraadid. Just viimased peaksid olema iseäranis mures, sest nendele seni käe- ja suupäraste poliitikate (noorte tööpuudust pigem suurendav alampalga tõstmine, riigieelarve vähesegi vaba raha tapmine masstoetuste inkrementaalsetesse tõusudesse jne) toimivustõhususe puudumine ei vajagi tõestuseks iseäranis ratsionaalset arutelu (sest ka parima tahtmise ja suurema tõstmise korral on Eesti üleüldise väga vähese jõukuse tõttu nende suurusjärgud täiesti ebaoluliselt väikesed, et neist mingitki kasu oleks). Paremtsentri poliitikud taandavad poleemika enamasti toimetuleku- ja muude toetuste viimisele testimispõhisele pinnale – st “üle välja” toetuste asemel abivajajatele suurema toetuse pakkumine. Lastevanematega tegeleb püüdlikult Töötukassa, ent nende väikestesse edusammudesse töötuturumeetmetega vaesuslõksus olevate inimeste aitamisse tuleb suhtuda mõistvalt arenenud maailma kontekstis, kus kala-asemel-õnge andmise poliitikameetmete praktiline kasulikkus on sattunud juba ammu kahtluse alla. Yale’i Ülikooli vaesuspoliitikakeskus Innovations for Poverty Action  on sünnitanud enda uuringutest võrsunud ja oma endiste tudengite poolt juhitud mittetulundusühingu GiveDirectly, mille põhitegevuseks on vaestele tingimusteta raha anda – seda ennekõike Aafrika erinevates regioonides, kus inimesed peavad hakkama saama vähemaga kui 1 dollar päevas. Ma ei arva, et testimispõhine toimetulekupoliitika peaks Eestis minema tingimata üle otsestele ja tingimusteta rahasiiretele – aga mul on sügavaid kahtlusi tekkinud selles osas, kui palju meil on võimalik oma väheseid maksueurosid ja –sente riigieelarves ja avalikus administratsioonis koos kogu selle kuluga niigi pooleks ja veeranditeks saagides kellelegi sellisele reaalselt midagi head teha, kellel sellest oleks kasu. 2013. aasta riigieelarves oli sotsiaalse kaitse kulurida 2.5 mlrd eurot, sellest 1.7 mlrd eurot läheb pensioniteks ja maksetena teise sambasse. Toimetulekutoetused on 23 mln eurot.

Paavst Frantsiskus, kes valis endale nime eelpool mainitud Assisi Frantsiskuse vaimust ja tegudest ajendatuna, avaldas hiljuti oma esimese apostelliku üleskutse – Evangelii Gaudium, mida tinglikult võib pidada tema ametiaja mitteformaalseks poliitiliseks platvormiks. Lääne ajakirjanduses ulatuslikku kajastamist leidnud, miljardi inimese vaimuelu kureeriva või vähemalt sellega dialoogis oleva Püha Isa on muuhulgas heitnud kinda vabale turumajandusele kui sellisele. Detailidesse langemata on siinkohal oluline lihtsalt täheldada, et empaatilisele kristlusele tugineva lääne poliitikafilosoofia tingimustes on rahulolematus valitsuste suutmatusega “nüüd ja praegu” vaesuse ja majandusliku ebavõrdsuse süvenemisega (sama kehtib ka muidugi mitmete teiste akuutsete probleemide puhul, Euroopa ja USA tingimustes näiteks immigratsioon, kümnendi pärast ka pensionipoliitika) tegeleda universaalne.

Vaesus pole kahtlemata kerge teema. Muu hulgas demonstreeris seda ka möödunudaastane Arvamusfestival, kus just sellel teemal toimunud paneel oli üks tragikoomilisemaid – ekspert, kes oli vaesusest väsinud ning vaatamata katsetele ei suutnudki osalejaile edasi anda selle traagilist sügavust; pankur, kes nägi lahendust ümberjaotamise osalises suurendamises ning kirjanik, kes ülejäänud osalejaid ja publikut provotseeris ideedega võlgade vabanemisest ja rootsi pankade karistamisest. Kui lugeda ka lasteombudsmani (õiguskantsler Teder) katseid kaardistada laste vaesusega seonduvaid probleeme väga praktiliselt ja kliiniliselt, siis ka tema laste õiguste osakonna spetsialistide lahendused peatuvad poolel teel, sest hõlmavad ideede suunitluselt ja laadilt ennekõike lapsi, kes kuidagi juba on riikliku eestkoste all (näiteks käivad koolis ja on riigile sealtkaudu ligipääsetavad). Ning teiseks on need autorite igapäevatööst tulenevalt ettearvatavalt avalike institutsioonide ja bürokaatlike protseduuride kesksed. Sest paraku on selge, et Eesti riik ei ole lähikümnenditel võimeline pakkuma 63 000 vaesuslõksus või absoluutses vaesuses elavale lapsele seda laia variatsiooni teenustest (tugiisikutest psühhiaatriteni), mis ideaalmaailmas vajalik on, ainuüksi mastaabist või selle puudumisest tulenevate probleemide tõttu. Meeles pidada tuleks ühte lihtsat tõdemust – vaesed on vaesed, sest neil pole raha ja rahata ei ole võimalik ühtegi last ära pesta, toita, riidesse panna, lasteaeda või kooli saata. Selle küsimusega tegelemine võiks olla meie pingutuse vääriline.

Valitsemine on prioriteetide seadmise kunst. Olukorras, kus ainus reaalne maksumaksa poolt riigi kaudu vaestele antav rahaline toetus liigub läbi abivajajani läbi toimetulekutoetuse, on põhjendatud selle tõstmine. Ma ei tee sellist ettepanekut kerge südamega ja annan endale aru, et see peab tulema ressursi ümberjagamise arvelt. Aga ma ei näe muud võimalust vaesuslõksus elavate laste aitamiseks – kui perekonna vaesuse põhjuseks on ka tihti lapsevanemate asotsiaalne, vastutustundetu käitumine, siis ei ole võimalik nuhelda vanemate patte laste kaela. Alternatiiv on tegelikult keerulisem – minna regulatsiooni ja riigi sunni jõuga lahutama vaesuslõksus elavaid lapsi nendest peredest, kus ilmselgelt puuduvad võimed ja tahe probleemidega rinda pista. See eeldaks käsitlust lastest kui ühiskondlikust omandist ja vastutusest, mis nii mulle kui loodetavasti paljudele on vastuvõetamatu. Lisaks, materjal peaaegu ükskõik milliste vanemate juures elavate laste heaolu kasuks võrreldes lastekodudes või muul moel vanemateta elavate laste heaolu ja väljavaadete osas peaks olema mäekõrgune.

Aga – 2011. aastal oli ühe liikmega leibkonna arvestuslik elatusmiinimum 186 eurot kuus. Seega elasid 2011. aastal absoluutses vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 186 euro kuus. Riiklik toimetulekupiir on 90 eurot üksi elavale inimesele ja 72 eurot teisele ja igale järgmisele liikmele. “Toimekat” maksab omavalitsus, aga kulu tuleb riigieelarvest.

Vaesus sünnitab vaesust. Piisav raha väga vaestele (mis ei ole nende jaoks nagunii tulu, vaid larger loss aversion või suurema halva ärahoidmine nagu Daniel Kahnemann sõnastab psühholoogilises plaanis) on parim meede tegeleda praktilises plaanis sellega, et vaesuses elavaid lapsi aidata. See tähendab aidata neil saada süüa, riidesse, sooja, lasteaeda (väga vaesed ei jaksa maksta lasteaiakohatasu – kes tahab siin kaasa aidata, võtke ühendust mtü-ga Teel, kes matchib panustajaid konkreetsete abivajajatega ). Mina ja minu tööandja aitame ka natuke. Aita ka.

Vaesus pole üldse lihtne teema. Kindlasti pole õige, et vaesus või absoluutne vaesus on moraalselt niivõrd häirivad, et väärivad ideoloogiavaba käsitlust. Aga laste vaesuses hoidmine on kindlasti netonegatiivne ükskõik millises riigieelarve pika vaate excelitabelis. Arutame siis, milliseid tulusiirdeid oleme valmis kinni maksma, et anda täna väga vaestes peredes elavatelele lastele  – vaid väikenegi võimalus sellest tulesõõrist välja murda. On võimalik uskuda seda, samal ajal uskudes, et täiskasvanuid ei tuleks tööjõuturult välja toetada.

Excelirahvale (loen ka ennast nende hulka): Vaesusesse sündinud elavad lühema elu, saavad kehvema hariduse, satuvad seadusega tihedamine pahuksisse ja mitte nii väga peenelt väljendatuna on ühiskonnale oma elukaare jooksul netokoormaks. Kui me juba kolmandikku oma ühistulust maksudega ringijagame ja suure osa, kahetsusväärselt, oma eludest oleme riigi voli alla andnud, siis on püstirumal sellega mitte tegeleda.

vt ka Lasteombudsman: Vaesus ja sellega seotud probleemid lastega peredes  

  • Jan

    Vaesus on mõtteviis ja seda muuta-parandada rahaga ei ole võimalik. Neid lapsi saab aidata, aidates nende vanemaid. Lapsed ei sünni juhuslikult … kindlatele vanematele … vaid eesmärgiga areneda … ja meie kogukonna-ühiskonnana võime aidata neil seda teha.
    Me armastame kõike mõõta rahas, me juba mõtleme rahas kuid Inimene ei ole raha … ühiskond, mis põhineb Raha (kultusel) on vaegarenguga ja peagi kadunud, sest on jätkusuutmatu.

  • Jan

    Palju kiidetud “õnged” on oma omadustelt meie ühiskonnas hoopis “kuulid” … ja kasutada saad neid kahte moodi: kas lased kuuli endale pähe või kui mõistust rohkem, siis kellelegi teisele ja võtad tema teenitud hüve (konkurents).
    See kehtib kapitalistlikus-konkureerivas-ahnuses ühiskonnas – Inimlikkusega ja toime tulemisega pole siin mingit seost … on vaid võitlus, ka omade vahel … milleks, et olla haige-kurnatud-vaene-õnnetu-üksik ja seda selleks, et võidelda-vallutada Teiste ühiskonna liikmete arvelt. Ei ole olemas meie ühiskonnas kellegi erilist edu-raha rikkust, see on hoopis “võideldud” kellegi teise arvelt, kes ei oska ise seda omale Luua (võitlemise asemel sobiks paremini loomine).

  • Priit

    Täna toetatakse lapsi: 1,5 aastat vanemapuhkust, 2 nädalat isapuhkust, tasuta kool, ranitsatoetus, tasuta koolitoit kuni 9 klass, huviringide toetus, tasuta kõrgharidus ja mis kõik veel. Riik pakub juba praegu (universaalselt) ülejõu käivalt palju toetusi. Rahvastikupüramiide läänes vaadates, siis see ei ole jätkusuutlik ja sa teed ettepaneku toimetulekutoetust tõsta?

    Võib-olla need toetustehunnikud hoopis tekitavad õpitud abitust ja tuleb peale ainult logardeid mitte ei juuri välja vaesust.

  • Kristiina

    Probleem ei ole tegelt lastele toetuste andmine või mitteandmine vaid elukoht-kui selline. Arvestatakse 150 eur eluaseme kulud – see on eeldusel, et perel on “oma” korter-elamispind. Enamus ju meist nn vaestest üürib ja mis toimub üüriturul – see on õnn kui saad pinna 200 + komm. kulud. Ning kui see üksikvanem on suutnud tagada endale elatusmiinimumiga töö, siis töötab kogu kuu ja maksab ka kogu teenistuse otse korteri jaoks. Enda kogemustest tean, et vanasti tasusin üürikorteri tarbeks 40 % töötulust, vahepeal euro tulles 70%. Õnneks leidsin mina ühe hää toreda inimese, kel majas ruumi ja andis üürile osa ruutudest (luksus – eraldi sissekäik). Jääb raha min. palgast järgi nii laps teatrisse viia kui ka šokolaad-küpsis-maius poest osta kui ka olemasolevatest riietest natuke nipsasjakesi juurde ostes 2-st 1 ese taas kokku õmmelda ja individuaal-riie lapsel seljas. Muid toetusi ei riigilt ega mujalt ei saa, kui seaduses ettenähtud 38,36 eur, millega saab tasutud lapse lasteaiakoht. Ja me pere on õnnelikud, sest me näeme lapsega teineteist koos vägagi tihti (mu tööaeg 9-17 nagu unelm) ning saame koos midagi põnevat ette võtta kasvõi nt kelgutada kuskil mäe otsas metsa vahel. Ta on veel väike 4 a, kuid teab, mis väärtus on elukohal ja selle eest makstaval rahal. Et kui on ikka kallis koht, siis nukuteatripiletit ei luni, kui on soodus-elukoht, siis palutakse teatris kohvikusse-käiku ka.
    Enda lapsepõlvest mäletan korterite järjekordi ja “töö juurest sai korteri”. Vanust 37 ja palganumber on nagu ta on, mineviku leht sisaldab ka sms-laenu, et pangast ei saa ma never-ever laenu korteri ostuks ja võimalust nagu enda-oma kodu saamiseks on null. Mitte lastetoetustes ei ole küsimus vaid elamu-majanduses.

  • Siiri

    Sain artiklist aru selliselt, et parim toetus oleks nö üks-ühele ehk Tugiisikuks olemine. Teinekord on hädas olijat võimalik aidata nõuga, teinekord lahendada tema eest mõni mäekõrgusena tunduv ülesanne. Kunagi oli olemas ristivanemate süsteem – kui lapse enda vanematega midagi juhtus, siis võtsid lapse kasvatamise üle ristiemad või -isad. Tänasel päeval võiks igal sellisel lapsel olla Tugiisik, kes vajadusel aitab ja toetab tema vanemat või vanemaid selleks, et lapsele jääks alles tema pere ja lootus paremale tulevikule.